Eesti Rootsi, Poola ja Taani võimu all
Põhja-Eesti oli Rootsi, ülejäänud Mandri-Eesti Poola-Leedu ja Saaremaa Taani valduses. Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa ühendati 1584 Eestimaa vürstkonnaks, nende 4 kreisi aadel moodustas nüüd Eestimaa rüütelkonna. Rootsi võim soosis saksa aadlit: aadli omavalitsus oli riigi haldusvõimu (eesotsas kuberneriga) kõrval samavõrdne mõjutegur, aadlimaad olid maksuvabad. Riigimaad (endised ordu-, piiskopi- ja kloostrivaldused) jagunesid linnuseläänideks. Riik tagastas erakätes olnud mõisad ning läänistas riigiteenistuse (eriti sõjateenistuse) eest uusi. Sõdades olid talud tühjaks jäänud (paiguti 40–80%), uusasukate hulgas oli soomlasi, venelasi ja saarlasi. Saaremaa oli vähem kannatanud ja talurahva iive oli seal suurem. Saaremaa aadel koondus rüütelkonnaks (enne 1645. aastat). Taani kuningas läänistas maid mõõdukamalt. Kuressaare alevik oli 1563 saanud linnaõigused.
Liivimaa oli 1561 alistumisel saanud kuningas Zygmunt II Augustilt laiaulatusliku saksa omavalitsuse ning sealsetele feodaalidele anti õigusi talurahva üle. Uus kuningas Stefan Bátory soovis 1582 Liivimaad ühtsustada Poola-Leedu riigiga ning nõrgestada saksa ülemkihi mõjuvõimu. Liivimaa jagati 1582 Tartu, Pärnu ja Võnnu (Läti alal) presidiaadiks (1598 vojevoodkonnaks). Aadel sai seisusliku organisatsiooni (rüütelkonna peamees, provintsi maapäev). Poola võim tagastas mõisu valdusõigusi ja poliitlist hoiakut silmas pidades ning piiras sellega saksa feodaalide maavaldust u 3/4 võrra. Maid läänistati eelistatavalt poolakatele ja leedulastele (eriti aastast 1587). Riigimõisad koondati staarostkondadeks (keskuseks linnus). Riigitalupoegade koormised olid kindlaks määratud. Linnad olid laostunud. Valga alevik sai 1584 linnaõigused. 1582 hakkas Poola võim taastama Liivimaal katoliku kiriku seisundit: Võnnus (Cēsises) rajati Liivimaa piiskopitool, Tartus 1583 vastureformatsiooni keskusena jesuiitide domitsiilium (aastast 1585 kolleegium). Selle juures töötas 1583–1600 ja 1611–25 jesuiitide gümnaasium. Jesuiitidel oli eesti talurahva seas katoliikluse levitamisel edu. Nad avaldasid eestikeelset vaimulikku kirjandust.
Stefan Bátory surma järel valiti 1587 Poola kuningaks Rootsi troonipärija Sigismund (Poolas Zygmunt III, kuningas Zygmunt II Augusti tütrepoeg), kes 1592 sai ka Rootsi kuningaks. Kuninga lell hertsog Karl (aastast 1604 kuningas Karl IX) haaras 1598 võimu (1599–1600 ka Eestimaal), alustas 1600 Poolaga Liivimaa pärast sõda ning vallutas 1600–01 selle. Osa Liivimaa saksa aadlist läks Rootsi poole üle. Poola vägi võitis 1601–03 valdused tagasi, vaherahu (1611–17) taastas sõjaeelse olukorra. Rootsi kuningas Gustav II Adolf lõpetas 1617 Stolbovo rahuga sõja Venemaaga, pärast Poolaga sõlmitud vaherahu (1618–20) vallutas ta 1621 Lõuna-Eesti (pärast 1622–25 kehtinud vaherahu 1625 kogu Liivimaa). Altmargi vaherahu (1629) kindlustas Rootsile kogu Liivimaa. 70 aastat (lühikeste vaheaegadega) kestnud sõjad, taudid ja nälg (eriti 1601–02) olid vähendanud rahvaarvu (hinnanguliselt 250 000-lt 100 000-ni).
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002
