rüütelkond

Rüütelkonna hoone Tallinnas Toompeal (umbes 1898)

rüütelkond, aadli privilegeeritud korporatsioon, seisusliku maaomavalitsuse organ aastani 1917.

Eestimaa rüütelkond kujunes Taani kuninga valdustes maade läänistuste alusel, peamiselt Põhja-Saksamaalt pärit vasallidest. Esimene teade Harju ja Viru vasallide koondise kohta (universitas) on aastast 1252; nende seast nimetas kuningas maanõukogu (kui haldus- ja kohtuorgani), seda on esimest korda mainitud 1282 ja pitsatit 1284. 1315 lubas kuningas Erik VI Menved vasallidele läänide meesliinis pärandamise õiguse (Valdemar-Eriku lääniõigus). Kui Harju- ja Virumaa (Eestimaa hertsogkond) läksid Saksa Ordu omandisse, kinnitas ordu kõrgmeister 1347 vasallide õigused; 1397 laiendas kõrgmeister läänide pärimise õigust ka vasalli naise mõlemast soost sugulastele viienda sugulusastmeni (Konrad von Jungingeni armuõigus). Samasugused privileegid said 15. sajandi ka Tartu ja Saare-Lääne piiskoppide vasallid.

Rüütelkond Rootsi, Poola ja Taani võimu all

Eestimaa rüütelkonna vapp

Liivimaa rüütelkonna vapp

Saaremaa rüütelkonna vapp

Ordu põhialal vasallide koondist ei kujunenud, orduaadel sai kinnituse seisuslikele privileegidele alles Poola kuningalt 1561 (Sigismund Augusti privileeg), seda loetakse Liivimaa rüütelkonna alguseks. Samal aastal andsid Harju-Viru ja Järva rüütelkond end Vene ohtu kartes Rootsi kuninga Erik XIV kaitse alla, too kinnitas neile (1561 Norrköpingis) rüütelkonna senised privileegid ja jurisdiktsiooni. Maapäeval (1584) ühines nendega ka 1582 Rootsile alistunud Läänemaa rüütelkond üheks „eestlaste vürstkonnaks” (Fürstenthum Ehsten; umbes 1670 hertsogkond). Eestimaa rüütelkond võttis järjepidevuse sümbolina üle Harju-Viru rüütelkonna vapi (Taani kuninga kolme lõvi kujutisega). Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ning oma provintsi ja kubermangu valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning allutasid endale kiriku (pastoraadi, kirikukonvendi ja kirikueestseisjate kaudu). Rüütelkonna kõrgeim organ oli maapäev ja kõrgeim esindaja seal valitud rüütelkonna peamees (teada pidevalt aastast 1593), rüütelkonda juhtisid ka aadlikonvent (Eestimaal rüütelkonnakomitee) ja maanõunike kolleegium (täitis ühtlasi ülemmaakohtu ülesandeid). Liivi- ja Saaremaal oli pärast Rootsi vallutust mõnevõrra piiratum rüütelkondlik omavalitsus, selle eesotsas oli maamarssal, kes jagas võimu resideeriva maanõunikuga. Kujunenud aadli maariike (sks Landesstaat) ohustas 1680. aastatel alustatud mõisate reduktsioon. Liivimaal, kus see kutsus maamarssal Johann Reinhold von Patkuli juhtimisel esile tugeva aadliopositsiooni, tühistas kuningas aadli omavalitsuse.

Rüütelkond Vene võimu ajal

Põhjasõja ajal (1710–21) alistusid Liivimaa ja Eestimaa rüütelkond Vene väele kapitulatsioonidega, mille Peeter I kinnitas, korrates seda Uusikaupunki rahulepingus. Läänemere provintsid säilitasid laia autonoomiaga eriseisundi (Balti erikord). Pärast rüütelkondade aadlimatriklite koostamist (kinnitati Liivimaal 1747, Saaremaal 1741, Eestimaal 1756) võisid muud päritolu uued mõisavaldajad omandada poliitilised õigused ainult siis, kui nad võeti vastu kohalikku rüütelkonda (reglementeeriti maapäevaseadustega). Enamasti teenisid aadlikud esmalt sõjaväes ning alles siis asusid oma mõisa ja jätkasid teenistust rüütelkonna ametites. Katariina II kuulutas 1783 siinsed rüütlimõisad pärisomandiks (allood), kuid kehtestas Liivi- ja Eestimaal Venemaa 1775. aasta kubermangukorralduse (asehalduskord). Loodud kubermanguvalitsused ja teised asutused, eriti aga põhjalikult muudetud kohtusüsteem kitsendasid oluliselt rüütelkondade autonoomiat. Seevastu kinnitas Katariina II aadliarmukirjaga ka siinsele aadlile ainuõiguse omada maad ja pärisoriseid talupoegi. Paul I taastas Balti aadli privileegid. Rüütelkondade algatusel taasasutati Tartu ülikool (1802) ning vabastati talurahvas pärisorjusest (Eestimaal 1816, Liivi- ja Saaremaal 1819), ent ilma maata; uute talurahvaseadustega (Liivimaal 1849 ja 1860, Eestimaal 1856, Saaremaal 1865) kindlustati Vene sisekubermangudest erinev agraarsuhete areng ja hakkas kujunema talurahva isiklik maaomand. 1860. aastatest alates asus keskvalitsus ühtlustamispoliitika raames rüütelkondade õigusi kärpima. Kõige rohkem mõjutas rüütelkondi 1889. aasta kohtu- ja talurahvaasutuste reform, millega seisuslikud kohtud asendati Venemaa kohtureformi (1864) alusel kodanliku kohtusüsteemiga.

Seisusliku korra kaotamine

Seisusliku korra kaotas Nõukogude valitsus 23. XI 1917. Eestis kuulutasid enamlased aadli lindpriiks ja ligi 300 aadlimeest küüditati Siberisse. Saksa okupatsiooni ajal püüdsid rüütelkonnad luua Balti hertsogiriiki. Maaseaduse (1919) alusel mõisad võõrandati ning 9. VI 1920 rüütelkonnad kaotati. Küll aga võttis Eesti vabariik üle Eestimaa rüütelkonna vapi. Rüütelkondade järglasorganiks oli Eestis 1919–39 Eestimaa Üldkasuline Selts (Estländischer gemeinnütziger Verein). Saksamaal tegutsevad rüütelkonnad edasi eraõiguslike organisatsioonidena.

Kirjandus

• W. von Wrangell, G. von Krusenstjern. Die Estländische Ritterschaft, ihre Ritterschaftshauptmänner und Landräte. Limburg/Lahn, 1967
• Verband der Baltischen Ritterschaften 1949–1999. Limburg, 1999
• M. Laur. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710–1783). Tartu, 2000