reduktsioon (<lad reductio 'tagasi viimine'), mõisade reduktsioon, aadlikele läänistatud riigimõisade tagasivõtmine, eriti Rootsis ja Poolas 16.–17. sajandil. Rootsis võeti termin „reduktsioon” kasutusele 17. sajandil. Reduktsiooni põhjustas riigimaade rohke võõrandamine, eriti kuninganna Kristiina valitsusajal, ja sellest põhjustatud riigi sissetulekute vähenemine. Reduktsiooni nõudsid alamad seisused ja riigiteenistuses olev alamaadel. Seoses riigi finantsraskustega ja eriti sõjaliste kulutuste suurenemisega tegi Riigipäev Karl X Gustavi ajal 1655 osalise, nn neljandikreduktsiooni. Karl XI algatusel otsustas Riigipäev 1680 teha nn suure reduktsiooni, mida 1682–83 laiendati. Reduktsioon vähendas aadli maavaldust rohkem kui poole võrra (aadli maavaldus Rootsis ja Soomes oli 1652. aastal 43 645, 1700. aastal 17 050 talu). Reduktsioon pani seisma aadli katsed talupoegade õigusi vahendada; krahvkondade ja vabahärraskondade kaotamine murdis kõrgaadli võimu. Reduktsioon sai aluseks absolutistlikule kuningavõimule ja sõjavaereformile.

Reduktsioon Balti kubermangudes

Suur reduktsioon hõlmas ka meretaguseid provintse, sh Eesti-, Liivi- ja Saaremaad. Eestimaal redutseeriti 8283 adramaast 2995 (u 36%), Saaremaal 643 adramaast 160 (u 25%). Kõige laiemalt haaras reduktsioon Liivimaad, kus aadli maavaldus koosnes põhiliselt Rootsi riigilt saadud läänidest (6318 adramaast redutseeriti 5215, seega u 84%). Liivimaa aadli vastupanu (selle juht oli Johann Reinhold von Patkul) murdmiseks piirati sealset omavalitsust. Enamik redutseeritud mõisu anti endistele omanikele rendile. Reduktsiooniga kaasnesid maamõõtmine, katastreerimine ja koormiste normimine, kavatsus oli vabastada talupojad pärisorjusest. Reduktsioon kuulutati lõpetatuks 13. IV 1700.

Kirjandus

• J. Vasar. Die grosse livländische Güterreduktion. Tartu, 1931