Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti keskaeg (1227–1558)

Liivlaste, eestlaste ja läti hõimude asuala, mida hakati nimetama Liivimaaks, jagati vallutajate vahel. 1207. aasta kokkuleppega oli 1/3 kõigist vallutusist eraldatud Mõõgavendade Ordule. 1225 saatis paavst piiskop Alberti taotlusel Liivimaale oma legaadi (Modena Guillelmuse), kes valdusküsimusi lahendades moodustas Taani ja sakslaste valduste vahele otse paavstile alluva puhverpiirkonna. 1227 alistas nii selle kui ka sisetülidest nõrgestatud Taani Põhja-Eesti valdused Mõõgavendade Ordu. 1236 sai Mõõgavendade Ordu sõjakäigul Leetu Saule lahingus purustavalt lüüa. Ta ühines paavsti loal 1237 Saksa Orduga, saades selle Liivimaa haruks (Liivimaa Ordu). 1238 oli ordu sunnitud Stensby lepinguga tagastama Põhja-Eesti (Revala, Harju, Viru) Taanile, seda ala kutsuti Eestimaa hertsogkonnaks (pindala 12 000 km2). Taani kuninga võimu nõrkuse tõttu omandasid vasallid seal suure sõltumatuse.

Liivimaa orduriigi pindala oli 16 000 km2, enamik orduriigist asus liivlaste ja latgalite alal, sinna kuulusid ka Sakala, Järvamaa, Kesk-Eesti väikesed maad ning Saare- ja Läänemaa osi. Liivimaa ordumeister, vormiliselt Riia (pea)piiskopi vasall, oli Liivimaal võimsaim maaisand. Ordu valdused jagunesid halduslikult komtuur- ja foogtkondadeks, mille keskus oli linnus. 1224 oli ordu sunnitud loobuma temale kuulunud Ugandist. See läks Eestimaa piiskopile (amet loodi 1211), kelle residentsiks oli alul määratud Lihula (Lääne-Eestis). Ugandisse rajatud riik (9600 km2) kandis aastast 1235 Tartu piiskopkonna nime. Lääne-Eestis moodustati 1228 Saare-Lääne piiskopkond (7600 km2, piiskopi residents 1234–51 Lihulas, 1251 – u 1265 Vana-Pärnus, umbes aastast 1265 Haapsalus, 14. sajandi keskpaigast harilikult Kuressaares). Tartu piiskopi diötseesi, tema kirikliku võimu alla kuulusid ühtlasi Kesk-Eesti ordualad, aga Saare-Lääne piiskopi diötseesi Lääne-Eesti ordualad. Mõlemad piiskopid allusid Riia peapiiskopile. Põhja-Eesti kuulus Lundi peapiiskopile alluva Tallinna piiskopi diötseesi. Kõik piiskopid allusid Rooma paavstile.

Pärast seda kui ordu oli saanud 1236 Saule lahingus lüüa, vabastas Saaremaa enda; 1241 alistus ta lepingu põhjal uuesti. Pärast ordu Durbe lahingus lüüasaamist (1260) puhkenud Saaremaa vastuhakk lämmatati 1261 veriselt. 1343–45 toimus Jüriöö ülestõus. Kroonikad mainivad selle motiive erinevalt (sotsiaalsed, poliitilised, religioossed). Harjulased alustasid 23. aprillii (jüripäeva) ööl 1343 relvastatud mässu, hävitasid mõisu ja Padise kloostri, ülestõusnute vägi (10 000 meest) piiras Tallinna. Seejärel piiras läänlaste malev Haapsalut. Ülestõusnud tapsid kättesaadud sakslased, moodustasid oma võimuaparaadi (valisid 4 kuningat), lõid diplomaatilised välissuhted, otsides abi Soomest Rootsi võimudelt. Rootsi abi ülestõusnutele hilines, aga Venemaal sõdinud Liivimaa ordumeister suundus Taani ala sakslaste kutsel väga ruttu eestlaste vastu. Mõni uurija on seletanud seepärast kogu ülestõusu kui ordu provokatsiooni. Ordumeister laskis Paidesse läbirääkimistele tulnud eestlaste kuningad reetlikult tappa. Ülestõusnute malev sai Tallinna all 14. V 1343 orduväelt lüüa. 24. VII (jaagupipäeval) 1343 algas ülestõus Saaremaal. Liivimaa Ordu alistas Saksa Ordu abiga Harjumaa 1343. aasta lõpul ning Saaremaa kahe sõjakäiguga 1344. aasta lõpul ja 1345. aasta algul. 16. V 1343 andis Harju-Viru vasalkond Taani Põhja-Eesti valdused Liivimaa ordumeistri kaitse alla. Taani kuningas ei suutnud oma võimu taastada ning müüs 1346 Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, kes pantis nad 1347 Liivimaa Ordule.

Linnad keskaegses Eestis

 13. sajandi Eesti linnad
Eesti nimi Saksa nimi Linnaõigus ja selle saamise aasta Ringmüür
Tallinn Reval Lübecki 1248 oli
Tartu Dorpat Riia 13. sajand oli
Pärnu (Uus-Pärnu) Pernau Riia 13. sajandi keskel oli
Viljandi Fellin Riia 13. sajandi keskel oli
Narva Narva Lübecki 1345 oli
Pärnu (Vana-Pärnu) Pernau Saare-Lääne 1251 ei olnud
Haapsalu Hapsal Riia 1279 oli
Rakvere Wesenberg Lübecki 1302 ei olnud
Paide Weissenstein Riia 1291 ei olnud

13. sajandil tekkisid Eestis linnad. Neid oli 9. Tallinnas (müüriga ümbritsetud ala  35,3 ha) oli 15.–16. sajandil u 7000–8000, Tartus (27,6 ha) u 5000–6000 elanikku, teised linnad olid väiksemad. Arvatav linnarahvastik (u 15 000–20 000 inimest) moodustas oletatavasti 6–8% rahvastikust. Mõnigi linn on tekkinud muistse linnuse või kaubakoha lähistele. Alevikke on tollest ajast teada 14. Linnade käsitöölised olid ühinenud kutseühingutesse ehk tsunftidesse (1337. aastal on ajalooallikas esimesena maininud Tallinna rätsepate tsunfti). Käsitöö tootis peamiselt Eesti linnaturule, välja veeti peamiselt raidkivi. Linnamajandus põhines Ida–Lääne transiitkaubandusel. Tähtsaimad väljaveo- ja transiitkaubad olid vaha, lina, karusnahad ja nahad, sisseveokaubad (läänest) sool, kalev, heeringad, veinid ja metallikaubad. Eesti peamine väljaveokaup oli vili, eeskätt rukis (Tallinnast 16. sajandi mõnel aastal kuni 10 000 sälitist, s.t 20 000 t). Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu olid Hansa Liidu liikmed, Narva pääsu Hansasse tõkestas Tallinn. Eesti linnad olid Vene transiitkaubanduses Saksamaa linnade eelpostid ja vahendajad (oma laevastikku polnud Tallinnalgi). Tallinna ja Tartu suurkaupmehed olid ühinenud Suurde (kaupmeeste) gildi, nad moodustasid linna omavalitsuse (magistraadi, rae), olid midagi patritsiaaditaolist. Gildid kui kodanike organisatsioonid püüdsid kontrollida rae tegevust. Suuremad linnad (eriti Tallinn) olid maaisandast üpris sõltumatud. Ülemkihti kuulusid peamiselt saksa immigrandid (Tallinna elanikkonnas kuni 10%), keskalamsaksa keel (13. sajandil ka ladina keel) oli linnades ametlik keel. Alamkihtides (Tallinnas üle 50% elanikkonnast) olid eestlased (nn mittesakslased) enamuses (Tallinnas rootslaste ja soomlaste ees). Eestlaste sotsiaalsele tõusule tehti tõkkeid, seepärast oli tavaline linnaeestlaste saksastumine.

Loe täiendavalt Eesti linnade teke ja areng 19. sajandi lõpuni

Läänisüsteem ja mõisad

Eestis juurutati läänisüsteem: maaisandad (eriti Taani kuningas, vähim ordu) jagasid maavaldusi vasallidele, peamiselt sakslastele (ka Taani alal). 13.–14. sajandil sattus vasallide hulka ka eestlasi (Taani valdustes u 1240 mõningail hinnanguil u 10%). Feodaalid rajasid mõisu, eriti 13. sajandi II poolest alates. Vallutuseelsel ajal tähendas mõis arvatavasti külakogukonna ühismaadest eraldi seisvat talu. Maaisandate kätte jäänud maavaldused jagunesid ametkondadeks, talupoegade maksustusringkondadena loodi vakused. Vallutajad nõudsid talupoegadelt andameid (eriti vilja), linnuste ja kirikute ehitamist, mõisade tekkides ka tegu.

Maal langesid etnilised piirid kokku seisuslike ja sotsiaalsetega: feodaalid olid sakslased, talupojad eestlased; saksa talupoegade immigratsiooni ei olnud, eestlased ei saksastunud, kuigi saksa kultuuri mõju oli tugev. Talurahva põhimassist (külakogukonna ühismaid kasutavatest adratalupoegadest) eristusid vabatalupojad (vabakirja valdavad sõjateenistuslased, mõisa ametimehed ja raharenti maksvad talupojad) ning vähese maaga (üksjalad, vabadikud jms) ja maata (sulased) talupojad. Mõisade kasvuga kaasnes teoorjuse kasv – 16. sajandil normaaltalult 3–6 teopäeva nädalas. Mõisamajanduse ja teoorjuse kasvu seletatakse tavaliselt Lääne-Euroopa viljaturu virgutava mõjuga, eriti 15. sajandi lõpust alates. Talurahva õiguslik olukord halvenes: 14. sajandi lõpul hakkas tekkima sunnismaisus, 15. sajandi sunnismaistati adratalupojad (feodaalid sõlmisid pagenute väljaandmise lepinguid), 16. sajandi I poolel kogu talurahvas, tekkis pärisorjus. Pagenute väljaandmise küsimus oli 15. ja 16. sajandil linnade (eriti Tallinna) ja mõisnike vaheliseks tüliobjektiks.

Sisepoliitika

Sisepoliitikat iseloomustasid 4 seisuse (piiskopid, ordu, vasallid, linnad) pinged ja kodusõjadki. Vasalkond oli tekkelt erisugune. Taani kuninga ja piiskoppide vasallid koondusid rüütelkondadesse (Taani vasallid võib-olla enne 1250. aastat). 14.–15. sajandil samastus vasall rüütliga, 15. sajandi lõpul hakati nimetama rüütlit aadlimeheks. Vasalkonnad ilmutasid tihti poliitilist iseseisvust, nad saavutasid läänide pärimisõiguse laiendamise naisliinile ja suguvõsa kõrvalmeesliinidele (Põhja-Eestis 1397, Tartu piiskopkonnas 15. sajandi keskel, Saare-Lääne piiskopkonnas u 1524). Liivimaa Ordu kui sõjaliselt tugevaim taotles hegemooniat ning ei respekteerinud Riia peapiiskoppi. 1297–1492 kestis ordu, Riia linna ja Riia peapiiskopi vaenus. 1298 ründas ordu Saare-Lääne ja 1396 Tartu piiskopkonda. Kuid ordu oli ka peamine koondav jõud, kelle eestvõttel loodi 1304 seisuste konföderatsioon ja 14. sajandi II poolel seisustepäevad, millest 1422 kasvas välja Liivimaa maapäev.

Kirikukihelkondade (parohhiate) arv kasvas (16. sajandi lõpul 83). Vaimulikel ordudel oli Eestis 16. sajandi algul 12 kloostrit (neist 9 linnades). 16. saj. asendus eestlaste põline eesnimetraditsioon kristlikuga. Katoliku kirikukalendri ja pühakute kindel juurdumine eesti rahvatraditsioonis tunnistab ristiusu omaksvõtmist, kuigi segi oma muistsete uskumustega. 1422., 1428. ja 1437. aasta ning 16. sajandi alguse reformikatsetega püüti paganausku täielikult välja juurida ning tõsta hingekarjasetegevuse taset. 1521 jõudis Riiga ning 1523 Tallinna, Narva ja Tartusse reformatsioon. 1524 toimusid Tallinnas, 1525 Tartus ja Viljandis ning 1526 Pärnus pildirüüsted. 1524 sõlmisid linnad (Riia, Tallinn, Tartu) reformatsiooni kaitseks liidu, 1525 lõid ordu, piiskopid ja vasallid liidu selle vastu. Linnades võitis reformatsioon, Liivimaa Ordu ning katoliku kiriku organisatsioonid säilisid, maal kehtis põhimõte „kelle maa, selle usk”.

Välispoliitika

Välispoliitikas peatasid lüüasaamised 1234 ja 1242 (Jäälahing) Saksa agressiooni Venemaale. Edaspidi oli ordul ja Tartu piiskopkonnal sõjalisi kokkupõrkeid Leeduga (1259–62, 1270, 1298, 14. sajandi I poolel, 1410–11), Novgorodiga (1262, 1268, 1367, 1421, 1443–48) ja Pihkvaga (1268, 14. sajandi I poolel, 1407–09, 1421, 1458–68). Ordu konflikt Pihkvaga paisus 1481 sõjaks teisi Vene vürstiriike alistanud Moskva riigiga. 1492 ehitas Moskva riik Ivangorodi kindluse. 1501–02 toimus uus sõda Moskvaga (1501 venelaste rüüsteretk, 1502 orduväe võit Smolina lahingus). 1503 Pihkva ja Novgorodiga sõlmitud vaherahu kehtis mitu korda pikendatuna 1558. aastani. Saksa orduriigi sekulariseerimine (1525) muutis Liivimaa orduriigi iseseisvaks.

EE 11, 2002