Ei tohi üle hinnata talurahvaliikumise mõju agraarpoliitikale, samuti humaanseid ideid kandvate, pärisorjust taunivate ja radikaalseid reforme nõudvate baltisaksa valgustajate mõju. Enamik baltisaksa mõisaomanikke ei mõistnud agraarreformide vajalikkust ega vajadust muuta oma tootmine majanduslikult tõhusamaks. Määrav oli tsaarivalitsuse arusaamine ja püüe reformida talurahva olukorda, sissejuhatavalt ja katseliselt Balti provintsides. Balti kububermangude kroonutalupoegade osas kehtis Rootsi 1696. aaasta majandusreglement, eramõisniku ja tema talupoegade vahekordade reguleerimisel jättis Vene riigivõim mõisnikule vabad käed. Kummatigi tunnistati tegelikkuses kogu talurahva põhimõttelist omandiõigust. Liivimaa kindralkuberner George von Browne andis 1765 keisrinna nõudmisel Liivimaa maapäeva otsuste vormis välja kaks patenti, mis kehtestasid talupoegadele soodustusi. Talupoeg sai omandiõiguse oma vallasvarale (väljaarvatud talu raudvara), koormised pidi normeeritama ning neid ei lubatud tõsta, kodukariõigust piirati, talupoeg sai õiguse kaevata mõisniku peale sillakohtusse. Need määrused tähendasid talurahva vabanemise algust ning talurahvaküsimuses Vene riigivõimu ja Balti aadli rivaliteedi algust. Liivimaa maapäev otsustas 1765 rajada talurahva kihelkonnakoolid ja uue koolitüübina suuremates mõisades mõisakoolid ehk külakoolid. Külakoolid hakkasid vähehaaval tekkima ka Eestimaal.

1790. aastatel arutati Liivi- ja Eestimaa maapäevadel talurahva olukorra parandamist. Eestimaa maapäev võttis 1802 vastu regulatiivi (nn „Iggaüks”), millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse (korraliku pidamise korral); otsustati asutada talupoegade kihelkonna-  ja vallakohtud. Keiser Aleksander I asutas 1802 nii Eesti- kui ka Liivimaal mõisnike krediitkassa. Maapäeval vastuvõetud ja 1804 keisri kinnitatud Liivimaa talurahvaseadus (täiendusparagrahvid 1809) kindlustas talupojale talu suhtes pärandatava kasutusõiguse ning talu vallas- ja kinnisvarale omandiõiguse. Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja kvaliteedile. Nii Eesti- kui ka Liivimaal loodi uus talurahvakohtukorraldus (valla-, kihelkonna- ja maakohus), kodukariõigust piirati. Vallakohus (Eestimaal kaotati 1817, Saaremaal seati sisse 1819) oli talurahva tulevase omavalitsuse algrakuke. Talupoeg jäi sunnismaiseks, kuid mõisnik ei tohtinud teda enam maast lahutada ega maata võõrandada. Taluperemehed (erinevalt vabadikest ja sulastest) vabastati kodukarist ja nekrutikohustusest. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus parandas talurahva õiguslikku seisundit vähem. See põhjustas 1805 Kose-Uuemõisas rahutusi.

Riigivõimu mõjutusel võttis Eestimaa rüütelkond 1816 ja Liivimaa rüütelkond 1819 vastu pärisorjust kaotavad talurahvaseadused, millega talupoeg sai isikliku vabaduse, kuigi ainult järk-järgult, 14 aasta jooksul ja koos liikumisvabaduse piirangutega. Talupojad said kohustuslikus korras perekonnanimed (Liivimaal 1826. ja Eestimaal 1836. aastaks). Mõisnikud säilitasid kodukariõiguse ning kontrolli talurahva omavalitsuse ja kohtu üle. Talumaal moodustati mõisade kaupa seisuslike omavalitsusüksustena vallad. Kogu maa kuulutati mõisniku piiramatuks eraomandiks. Talupoja senine maakasutusõigus ja koormisenormid kadusid. Talupoeg oli sunnitud vaba lepingu põhimõtete kehtimisest hoolimata tegelikkuses rentima mõisnikult lühiajaliseks kasutamiseks maad, tasudes teotööga. Taluperemehed kasutasid mõisateoks maata talupoegi. Vilja- ja viinahindade langus tõi mõisamajanduse kriisi. Uuendused (meriino lambad, kartul, ristikhein) suurendasid mõisa tööjõuvajadust. Talurahva vastuhakkudest on tuntuim 1841 puhkenud nn Pühajärve sõda.

18. sajandil tekkisid religioossed liikumised, 1730. aastatel (eriti pärast 1736. aastat) levis hernhuutlus ehk vennastekoguduse liikumine, mis haaras kogu Eesti, eriti hoogsalt Saaremaa. 1740. aastate alul oli Eestis umbes 12 000 hernhuutlast. Põhja-Eestis levis hernhuutlus enam vaimulikkonnas ja aadli hulgas, Lõuna-Eestis oli ta rahvaomasem (kogudusejuhtide hulgas oli eestlasi, tekkis eestikeelset käsikirjalist vaimulikku kirjandust). See usuline ärkamine edendas talurahvas vagadust ning kirjaoskust, kuid suretas vanapärast rahvakultuuri. 1743–64 oli hernhuutlus Eesti- ja Liivimaal keelatud ning levis salaja. 1845–48 siirdus hingemaa saamise kaalutlustel Vene kirikuvõimude soosimisel 17% Lõuna-Eesti talurahvast (Saaremaal 29,8, Pärnumaal 27,7%) luteri usust vene õigeusku. Loodi õigeusu kirikute ja koolide võrk. Tagasiminek luteri usku oli seadusega keelatud.

Maapäev võttis vastu Liivimaa talurahvaseaduse, mille keiser 1849 kinnitas. Seadus kindlustas talupoja maaga, lahutades mõisniku eraomandiks oleva maavalduse juriidiliselt talu- ja mõisamaaks (Liivimaal ¹/₅ ja hiljem Eestimaal ¹/₆ talumaast jäeti mõisateenijate varustamiseks mõisniku käsutusse). Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Teorendi asemel eelistati raharenti, eesmärgiks seati maa müümine talupoegadele vaba turu tingimustel eraomandiks, mis oli põhimõtteliselt lubatud juba 1804. aasta seadusega. Eestimaa 1856. aasta talurahvaseadus oli sisult Liivimaa omale lähedane (samuti nagu 1865. aasta Saaremaa seadus), ta nägi ette talude krunti mõõtmise. Talupoegadele jäi arusaamatuks, miks Eestimaa seadust rakendatakse järk-järgult, ning see ajendas tõrkumisi ja vastuhaku (1858 nn Mahtra sõja). Rahva rahutus avaldus ka prohvet Maltsveti (Juhan Leinbergi) 1860–61 juhitud usuliikumises, sh ümberasumises Krimmi ning tõotatud maale viiva nägemusliku valge laeva ootamises. 1855, 1859 ning 1860. ja 1880. aastail rändas talurahvast Venemaale. Talurahva liikumisvabadust avardas 1863 kehtestatud passiseadus, 1865 kaotati mõisnike kodukariõigus, 1866. aasta vallakogukonnaseadus kaotas mõisa võimu talurahva omavalitsuse üle.

Pärast Põhjasõja lõppu (1710) oli linnarahvastiku arv Eestis arvatavasti umbes 5000, 1782 aastal 23 500 (5% rahvastikust), 1863. aastal 64 000 (8,7%). Eestlased said linnades ülekaalu 19. sajandi  II poolel (Tallinnas 1820. aastal eestlasi 34,8%, 1871. aastal 51,8%). 1877 kehtestatud Vene linnaseadus kaotas seisusliku saksa omavalitsuse. Peterburi rajamine oli ahistanud Tallinna ja Tartu väliskaubandust, Pärnu kaudu kulgev metsa ja lina eksport oli elavam. 1782 kaotati Balti ja Vene kubermangude vaheline tollipiir. 18. sajandil rajati manufaktuure (Räpina paberiveski, Rõika-Meleski peeglitöökoda, Põltsamaa ja Tallinna manufaktuurid). 1830.–40. aastail hakati rajama aurujõul töötavaid vabrikuid (Kärdla, Sindi ja Kreenholmi kalevivabrik). Tallinna ehitati 1870. aastail masinatehased, Kundasse 1870 tsemendivabrik. 1870 avati Tallinna ja Peterburi vaheline raudteeliiklus.

1816. ja 1819. aasta talurahvaseadused sätestasid vallakoolide asutamise. 1802 avati kohaliku saksa ülikoolina taas Tartu ülikool. Selle mõju eesti kultuurile oli kaudne (1838 asutati Õpetatud Eesti Selts), kuid sealt tulid esimesed eesti haritlased. 1739 ilmus eestikeelne Piibel, hiljemalt 1731 hakati välja andma eestikeelset kalendrisarja, 1766 ilmus esimene eestikeelne ajakiri, 1821–23 ja 1825 esimene nädalaleht, 1710–1800 (peamiselt 18. sajandi viimasel veerandil) umbes 220 eestikeelset raamatut, 19. sajandi I poolel ilmus neid uumbes 700.

Vaata ka seotud artikleid

• usuvahetusliikumine
• talurahvaseadused
• Vene võimu aeg Eestis

EE 11, 2002 (E. Tarvel)