Krimm Euroopa kaardil

Krimm, poolsaar Aasovi ja Musta mere vahel; 26 860 km². Piirneb läänest ja lõunast Musta merega, idast Aasovi mere ja Sõvašiga, mandriga ühenduses Perekopi maakitsuse kaudu.

Ajalugu

Krimmis Gaspras Aurora kaljul asuv Pääsupesa loss (1911–12, arhitekt Leonid Sherwood)

Krimmis oli asustus juba paleoliitikumis (Kiik-Koba). Varaseimad teada olevad asukad on mägedes elanud taurid, kelle järgi on poolsaart nimetatud Tauriaks. Stepialade varajased asukad olid kimmerlased ja sküüdid. 6.–5. sajandil eKr asutati Krimmi Kreeka kolooniad, need ühinesid 480 eKr Bosporose riigiks. 1. sajandist eKr 3. sajandini pKr kuulus Krimmi lõunarannik Roomale. 3.–4. sajandil tungisid sinna goodid ja hunnid. 6. sajandi alguses haaras ülemvõimu Bütsants, kelle tugialad olid Hersonesos, Kertš ja Sudak. 1261 sai Bütsantsilt Mustal merel kauplemiseks eesõigusi Genova: genovlased tõrjusid sealt oma rivaali Veneetsia ja rajasid Krimmi kolooniaid (Kaffa, Cembalo, Soldaia). Maa sisealal oli väikeriike, suurim neist oli Theodora ehk Mangupi vürstiriik (12.–15. sajand). 1239 tungisid Stepi-Krimmi mongolid ja see ühendati Kuldhordiga. 1443 iseseisvus Krimmi khaaniriik. 1475 vallutas Krimmi Türgi. Kjutšukkainardža rahuga (1774) tunnistati Krimmi khaaniriik Türgist sõltumatuks, 1783 khaaniriik likvideeriti ja Krimm läks Venemaa koosseisu (sai vürst Grigori Potjomkini Tauria-valduste osaks). 1802 moodustati Tauria kubermang, millesse kuulus Krimm ja sellega piirnev Ukraina lõunaosa. 19. sajandil muutus Krimm Venemaa Musta mere tugialaks (Sevastopoli sõjasadam, Krimmi sõda). Maa võõrandamine ja põhiasukate ümberasustamine ajendas 1850.–60. aastail krimmitatarlaste rohke väljarändamise Türgisse ja venelaste (ning teiste Venemaa rahvaste, sh eestlaste) asumise Krimmi. Venemaa revolutsiooni järgselt moodustati detsembris 1917 krimmitatarlaste Krimmi Rahvavabariik, mille enamlased jaanuaris 1918 häivasid. Venemaa kodusõja ajal oli hõivasid Krimmi aprillis 1918 ukraina iseseisvuslased ja Saksa armee. Juunist 1918 kuni aprillini 1919 oli Krimm taas iseseisev, valitsus püsis novembrini 1918 Saksa ja seejärel Briti ja Prantsuse vägede toel. Aprillis 1919 hõivasid Krimmi enamlased, juunis Anton Denikini valgetekaartlased, seejärel formeeriti seal Pjotr Wrangeli armee. Punaarmee hõivas Krimmi novembris 1920, järgnenud massihävitamiste käigus hukkus kuni 100 000 inimest, järgnenud näljahäda (1921–22) nõudis veel umbes 75 000 ohvrit. 18. X 1921 moodustati Vene SFNV-sse kuuluv Krimmi ANSV, mille rahvastikust 1930. aastail moodustasid viiendiku krimmitatarlased (1939. rahvaloenduse andemeil 219 000). Teise maailmasõja ajal oli Krimmis 1941–44 Saksa okupatsioon (hävitati Krimmi juudid, sh krõmtšakid). Mais 1944 küüditati süüdistatuna koostöös okupantidega kõik tatarlased ja mitu muud rahvast peamiselt Kesk-Aasiasse. 5. IX 1967 määrusega krimmitatarlased rehabiliteeriti, 1988 said nad formaalse õiguse Krimmi naasta. 30. VI 1945 muudeti Krimmi ANSV Krimmi oblastiks; alates 19. II 1954 kuulus see Ukraina NSV-sse. 12. II 1991 autonoomia taastati, sama aasta sügisest on Krimm autonoomse vabariigina Ukraina koosseisus.

16. III 2014 toimus Krimmis referendum, kus 96,77% osalejatest hääletas vabariigi Venemaa Föderatsiooniga ühinemise poolt. 17. III hääletas Krimmi ülemnõukogu Ukrainast lahkulöömise ja Venemaaga ühinemise poolt. 18. III allkirjastati leping Krimmi ja Sevastopoli ühinemiseks Venemaaga, 21. III allkirjastas president Vladimir Putin seaduse, millega moodustati Venemaa Föderatsiooni koosseisus kaks uut subjekti – Krimmi Vabariik ja Sevastopol (keskalluvusega linn). Ukraina valitsus ja rahvusvaheline üldsus ei ole Krimmi referendumit ja Venemaaga liitumist tunnustanud.

EE 5, 1990; muudetud 2014