Krimmi Autonoomne Vabariik

Pindala	26 860 km2
Rahvaarv	2 033 700 (2001)
Halduskeskus	Simferopol
Haldusjaotus	25 piirkonda (14 rajooni, 11 linnavalitsust)
Riigikeel	ukraina keel
Rahaühik	grivna (UAH) = 100 kopikat

Krimmi Autonoomne Vabariik (ukr Автоно́мна Республі́ка Крим, vn Автономная Республика Крым, krimmitatari Qırım Muhtar Cumhuriyeti), Ukraina haldusüksus, asub riigi lõunaosas Krimmi poolsaarel Musta ja Aasovi mere vahel.

Vabariigil on oma põhiseadus, seadusandlik organ on ühekojaline ja 100-kohaline Ülemnõukogu, kes määrab ametisse ministrite nõukogu esimehe Ukraina presidendi nõusolekul.

Suuremad linnad on Simferopol, Kertš, Jevpatorija, Jalta, Feodossia. Krimmi poolsaarel asub Sevastopol (keskalluvusega linn).

Loodus on väga mitmekesine (vaata artiklit Krimm).

Rahvastik

Rahvastikust moodustavad 58,3% venelased, 24,3% ukrainlased (neist 40% peavad emakeeleks ukraina keelt), 12% krimmitatarlased (neist 93% peavad emakeeleks krimmitatari keelt) ja 1,5% valgevenelasi (2001. aasta rahvaloenduse andmeil). Suur osa asustusest paikneb vabariigi lõunaosas, keskmine tihedus on 90,9 inimest 1 km²-l. 70% rahvastikust elab linnades.

Venemaaga liitumise ajal (1784) oli Krimmi põhirahvus krimmitatarlased. Seejärel on nende osakaal pidevalt vähenenud, kasvanud on venelaste ja pärast Teist maailmasõda ka ukrainlaste osakaal. 1897. aastal elas seal krimmitatarlasi (35,55%), venelasi (33,11%), ukrainlasi (11,84%), sakslasi (5,78%), juute (4,42%), kreeklasi (3,12%), armeenlasi (1,52% ja bulgaarlasi (1,35). 18. VIII 1941 deporteeriti krimmisakslased (1939. aasta rahvaloenduse andmeil 51 000 inimest), Teise maailmasõja ajal hävitati juudid (1939. aastal 65 000 inimest). 18. V 1944 küüditati krimmitatarlased (1939. aastal 219 000 inimest), 26. VI 1944 armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. 1979. aastal moodustasid elanikkonnast 68,4% venelased ja 25,6% ukrainlased ja 0,7% krimmitatarlased.

Ukraina keeleseadus nõuab koolides, valitsusasutustes ja meedias ukraina keele kasutamist. Krimmi Autonoomse Vabariigi põhiseadus tagab kõikjal avalikus sektoris vene keele kui enamiku Krimmi elanike (77%) emakeele kasutamise. Krimmitatari keelele (seda räägib 11,5 % Krimmi elanikest) on tagatud kaitse Ukraina seaduste ja Euroopa piirkondlike ja vähemusrahvuste keelte hartaga.

Majandus

Peamine majandusharu on turism, Krimmi vabariik on Ukraina tähtsaimaid kuurordi- ja turismipiirkondi (Jalta, Mishor, Alupka, Alušta, Feodossia, Jevpatoria, Koktebel). Peamised tööstusharud on rauamaagi kaevandamine ja rikastamine (Kertši poolsaarel Kamõš-Buruni rauamaagikombinaat ja Kertši metallurgiatehas), masina- ja metalli- (toiduaine- ja veini- tööstuse seadmed; Simferopol), ehitusmaterjali- ning keemiatööstus, laevaremont (Kertš, Sevastopol) ja toiduainetööstus, sh veini- (Massandra jt), kala-, konservi-, tubaka- ja eeterliku õli tööstus. Vabariigi põhja- ja lääneosas toodetakse maagaasi. Põllumajanduses on ülekaalus aiandus ja viinamarjakasvatus (peamiselt rannikul), kasvatatakse ka eeterliku õli taimi, eelkõige lavendlit ja roose. Põhja-Krimmi kanali ümbruses, niisutuspõllunduse piirkonnas, viljeldakse riisi, muud teravilja kasvatatakse stepialal. Peetakse veiseid, sigu, peen- ja poolpeenvillaiambaid, rannikul püütakse kala.

Ajalugu

18. X 1918 moodustati Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Vene NFSV koosseisus. 30. VI 1945 moodustati Krimmi oblast (NSV Liidu põhiseadus muudeti 26. VI 1946), mis kuni 12. II 1954 kuulus Vene NFSV-sse. 12. II 1991 autonoomia taastati, 26. II 1992 nimetati Krimmi Vabariigiks (Krimmi AV ülemnõukogu otsusega, mis kinnitati Ukraina 26. IV 1992 seadusega), alates 21. IX 1994 Krimmi Autonoomne Vabariik.

Krimmi ajaloo kohta loe lähemalt artiklist Krimm.