Tagasi ETBL-i avalehele

krimmitatarlased

Krimmitatarlaste lipp

krimmitatarlased (endanimetus qırımtatar, къырымтатар, mitmuses qırımtatarlar, къырымтатарлар), turgi rahvas, Krimmi põlisrahvas, usundilt muslimid (sunniidid), kõnelevad krimmitatari keelt. Põhiliselt elavad Ukrainas (peamiselt Krimmis), Rumeenias ja Usbekistanis, ka Türgis, kus nad on assimileerunud.

Arv umbes 500 000, sellest Krimmis 243 400 (12% rahvastikust, neist 93% kõneleb emakeelena krimmitatari keelt), mujal Ukrainas 4760 (mõlemad 2001 rahvaloenduse andmeil), Rumeenias 24 000 (2002), Usbekistanis 10 000 (2002) ja Türgis 100 000 kuni 150 000.

Ajalugu

Krimmitatarlased on kujunenud rahvuseks Krimmis, kus 13. sajandil sisse tunginud mongolid ja tatarlased segunesid varem seal elanud rahvastega (kreeklased, armeenlased, goodid, sküüdid ja kõptšaki turgid). Nad olid Krimmi khaaniriigi põhirahvus, Krimmi Venemaaga liidendamisel (1784) moodustasid 98% riigi elanikkonnast. Rahvuse kujunemisel mängis olulist osa tihe läbikäimine Osmanite Türgiga 15.–18. sajandil. 18. sajandi lõpust alates ja eriti pärast Krimmi sõda toimus krimmitatarlaste ulatuslik väljaränne Türgi aladele (kuni 250 000 inimest), mille peamine põhjus oli maade ümberjagamine ja religioosne diskrimineerimine. Väljaränne tõi kaasa põllumajanduse allakäigu ja Krimmi muslimiühiskonna lagunemise. Samal ajal toimus ulatuslik elanike sissevool Krimmi, eelkõige Kesk-Venemaa ja Ukraina aladelt. 19. sajandi lõpus olid krimmitatarlased Krimmis vähemuses, samas olid tekkinud suured krimmitatarlaste kogukonnad Türgis, Bulgaarias ja Rumeenias. 1880. aastatel algas krimmitatarlaste rahvuslik ärkamine, seda peamiselt Vene ja Türgi rahvusluse eeskujul. Loodi rahvuskoole (1905. aastal 350), tekkis uus krimmitatari kirjakeel ja hakkas kujunema haritlaskond, tuntumaid valgustajaid oli Ismail-bei Gasprinski. Pärast Vene revolutsioone taotlesid krimmitatarlased algul kultuur-, siis territoriaalautonoomiat. Detsembris 1917 moodustati Krimmi Rahvavabariigi (likvideeriti enamlaste poolt veebruaris 1918), seejärel oli võimul piirkondlik rahvusvalitsus. 1921 hõivasid Krimmi enamlased, moodustati piiratud omavalitsusega Krimmi ANSV Vene NFSV koosseisus, selle rahvastikust moodustasid krimmitatarlased viiendiku (umbes 200 000).

1920. aastatel toetas nõukogude rahvuspoliitika krimmitatarlaste identiteedi ja rahvuskultuuri arengut: krimmitatari keele vaba kasutamine, sh asjaajamiskeelena, rahvuskeelse hariduse ja teaduse arendamine, sh muuseumid, teatrid, tatarikeelsed kohanimed ja rahvuskeelne ajakirjandus, 1918 avati Simferopolis Tauria ülikool, kus tegeleti mh tatari keele ja kirjanduse uurimisega jms. 1930. aastate lõpus olukord muutus drastiliselt. Algas tatarlaste represseerimine, sovetiseerimine ja venestamine. Suur osa haritlaskonnast, sh poliitiline juhtkond küüditati või hävitati, krimmitatari keele õpetamine ja ajakirjandus keelati, algas krimmitatari keele venestamine, mh asendati ladina tähestik 1938 vene tähestikuga. See poliitika tekitas vaenu Nõukogude võimu vastu ja positiivse suhtumise Saksa okupantidesse Teise maailmasõja ajal.

Teise maailmasõja järel küüditati praktiliselt kõik krimmitatarlased, süüdistades neid koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. 18. V 1944 alanud operatsiooni käigus deporteeriti umbes 183 000 krimmitatarlast, põhiliselt Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Raskete olude tõttu hukkus esimese kolme aastaga kuni 46% väljasaadetuist. Asumisel puudusid krimmitatarlastel kodanikuõigused, sh liikumisvabadus, rahvuskultuuri areng peatus. Tühjendatud alasid hakati massiliselt asustama inimestega Kesk-Venemaalt ja Ukrainast, 30. VI 1945 muudeti Krimmi ANSV Krimmi oblastiks; alates 19. II 1954 kuulus see Ukraina NSV-sse.

1967 taastati krimmitatarlaste kodanikuõigused, 1989 lubati neil kodupaika tagasi pöörduda ning formaalne omariiklus taastada. 2013. aastaks oli Krimmi tagasi pöördunud umbes 250 000 krimmitatarlast, kuid probleemiks on maaküsimused (enne küüditamist krimmitatarlastele kuulunud maal elavad Venemaalt ja Ukrainast sisserännanud) ja tööpuudus. 1991 kutsuti taas kokku krimmitatarlaste esindusorgan Kurultai (esimene tuli kokku 1917), mis moodustas kõrgema täitevorgani (medžlis). 1991 võeti vastu deklaratsioon, milles taotletakse krimmitatarlastele Krimmi poolsaarel eelisseisundit ning nõutakse krimmitatarlastele õigust otsustada Krimmi poolsaare maavarade ja kuurordipiirkondade kasutamise küsimused. Krimmitatarlaste rahvusliku liikumise kaugemaks eesmärgiks on Krimmi täielik autonoomia. Krimmi poolsaare venekeelne elanikkond on krimmitatarlaste rahvusriikluse taastamise vastu.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Тюркские народы Крыма: Караимы. Крымские татары. Крымчаки. Москва, 2003
  • Brian G. Williams. The Crimean Tatars:  The Diaspora Experience and the Forging of a Nation. Brill, Leiden, Boston, Koln, 2001
  • Vene impeerium rahvaste punane raamat. Tallinn, 1993
  • O. Kurs. Krimmitatarlased. – Akadeemia 2,1991

Loodud 2014