Kreeka kolooniad, Kreeka väljarändajate linnriigid Vahemere ja Musta mere rannikul, asutati alates 8. sajandist eKr. Musta mere põhja- ja idarannikul tekkisid 7. sajandil eKr Kreeka kaupmeeste püsivad asulad ja 6. sajandil eKr kindlustatud linnad. Peamine osa Musta mere ranniku koloniseerimises oli Mileetosel (Joonial). Kreeka kolooniad olid emamaast poliitiliselt sõltumatud, neile kuulus ümbruses maavaldusi. Elanikud tegelesid kaubanduse, käsitöö, põlluharimise ja karjakasvatusega. Kohalikelt hõimudelt osteti ning veeti Kreekasse ja Väike-Aasiasse vilja, kariloomi, nahku, soolakala ning orje, sisse toodi veini, oliiviõli, metalltooteid, marmorit, savinõusid ja kangaid.

Suurimad Musta mere äärsed kolooniad olid Olbia (Lõuna-Bugi suudmes), Tyras (nüüdne Belgorod-Dnestrovski), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Phothi). 480 eKr liideti Pantikapaion jt Kertši, seejärel Tamani poolsaarel asunud Kreeka kolooniad Bosporose riigiks.

Kreeka kolooniate õitseng oli peamiselt 4. sajandi eKr. 3. sajandil eKr algas nõrgenemine ja sküütide sissetung. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel tugevnesid Kreeka kolooniad uuesti, kuid üha tähtsama koha omandasid seal mittekreeklased, eriti sarmaadid. 3. sajandil said Kreeka kolooniad kannatada gootide, 4. sajandil hunnide vallutuste tagajärjel; Olbia ja Pantikapaion hävitati. Osa linnu püsis mongolite sissetungini (13. sajand).

Kirjandus

• Античная культура Северного Причерноморья. Киев, 1984
• Античные государства Северного Причерноморья. М., 1984

EE 5, 1990