Veneetsia

Veneetsia. Santa Maria della Salute. Paul Signac

Veneetsia, ka Venezia (lad Venetia), linn Itaalia kirdeosas Aadria mere rannikul, Veneto maakonna ja Veneetsia provintsi halduskeskus; 265 000 elanikku (2014).

Veneetsia on Itaalia suurimaid sadamaid (veosekäive üle 20 miljoni t/a, 1998), tähtsaimaid turismi- ja olulisi tööstuslinnu.

Koosneb kahest osast: ajalooline tuumik paikneb Veneetsia laguuni 118 saarel, sadama- ja tööstuslinnaosad (Mestre ja Porto Marghera) asuvad mandril. Suurimad saared on Burano ja Murano. Saartel on tavapärased tegevusalad klaasi (Muranol), pitsi (Buranol), juveelide, mosaiigi ja nahkesemete valmistamine, mandril värviline metallurgia, naftatöötlemis-, keemia-, tekstiili-, toiduaine-, elektrotehnika-, täppismasina- ja optikatööstus ning laevaehitus. Mestre idaosas asub Marco Polo rahvusvaheline lennujaam.

Linnas on ülikool (asutatud 1868), arhitektuuriülikool (1926), konservatoorium (1877), kunstiakadeemia (1750) ja Aadria mere instituut; aastast 1895 korraldatakse rahvusvahelisi biennaale. Huviväärsed on ka mereajaloomuuseum, maaligalerii ja mitu teist muuseumi. Lido saar on rahvusvusvahelise tähtsusega merekuurort.

UNESCO maailmapärandi nimistust aastast 1987.

Arhitektuur

Veneetsia on maailma omapäraseimaid ja kauneimaid linnu. Saarelises vanalinnas on tänavate asemel umbes 175 kanalit, üle nende kulgeb umbes 400 silda. Saarte pearühma ühendavad mandriga raudtee- ja maanteetamm (ehitatud vastavalt 1846 ja 1933). Tähtsaim kanal on looklev Suur kanal (laius 30–70 m, pikkus 3,8 km), see ühendab raudteejaama Markuse väljaku piirkonnaga. Tuntuimad sillad on Rialto sild (1588, Suurel kanalil) ja Doodžide paleed endise vanglaga ühendav Õhkamiste sild. Liigeldakse veebusside, paatide ja Veneetsiale ainuomaste gondlitega. Mudasesse laguuni põhja rammitud vaiadele rajatud ehitisi ohustavad veetõus, vajumine (1876–1955 tõusis keskmine meretase 39 cm) ja õhusaaste.

Rohkete arhitektuuriansamblite hulgas on kesksed Markuse väljak, mille ääres asuvad bütsantslik Püha Markuse (San Marco) viiskuppelkirik (9. sajand, 11 sajand; fassaad 15. sajand) ja kellatorn (9.–16. ja 20. sajand), ning Piazzetta, mille ääres on Doodžide palee (9. sajand, 1340 – 15. sajand) ja Püha Markuse Rahvusraamatukogu (1536–54, Jacopo Sansovino). Gooti stiili ehitistest väärivad tähelepanu Santa Maria Gloriosa dei Frari kirik (1338 – 15. sajand) ja Ca' d'Oro loss (1440), renessanssehitistest San Giorgio Maggiore (1565–80, Andrea Palladio) ja Santa Maria dei Miracoli kirik (1481–89, Pietro Lombardi), Palazzo Dario (1487), Palazzo Vendnunin-Calezgi (1481–1509), Palazzo Corner ehk Ca' Grande (1537, J. Sansovino) ning B. Colleoni ratsamonument (1488, Andrea del Verrocchio). Silmapaistvad barokkehitised on nn Santa Maria della Salute kirik (1631–82), Palazzo Pesaro (1679, mõlemad Baldassare Longhena) ja Palazzo Rezzonico (1650 – 18. sajand). Hiljem ehitatud hooneist tõuseb esile Galleria Internazionale d'Arte Moderna näitusepaviljon (1895).

Ajalugu

Veneetsiat on esimest korda mainitud 5. sajandil eKr kui venetite asulat, linn on ta 9. sajandist. 9.–10. sajandil oli Veneetsia tähtsaim Lääne-Euroopa ja Idamaade kaubandust vahendav keskus. 7. sajandi lõpus või 8. sajandi alguses tekkis Veneetsia vabariik, mida riigipeana valitsesid doodžid (697–1797). 15.–18. sajandil Türgiga peetud sõdades kaotas Veneetsia väljaspool Itaaliat asuvad valdused. Campoformio rahuga (1797) anti peaaegu kogu territoorium Austriale, Pressburgi rahuga (1805) loovutas Austria Veneetsia Prantsusmaale. Viini kongressi otsusega allutati Veneetsia Lombardia-Veneetsia kuningriigi osana Austriale. 1848.–49. a. revolutsiaani ajal kehtestati 1848 Veneetsias taas vabariik, mille purustas 1849 Austria vägi. Viini rahuga 1866 ühendati Veneetsia Itaalia kuningriigiga. Saksa okupatsiooni ajal (1943–45) oli Veneetsia tähtis vastupanuliikumise keskus.