reljeef
reljeef (< pr), pinnamood, maapinna ja merepõhja kuju, mille määravad mitmesuguse kõrguse, ulatuse, koostise, vanuse, tekke ja arengulooga pinnavormid. Reljeef on tekkinud ja muutub pidevalt geoloogiliste sisejõudude ja geoloogiliste välisjõudude toimel.
Pinnavormide suuruse järgi eristatakse harilikult:
- planetaarset reljeefi (mandrid, ookeaninõod),
- hiiglasuurtest ehk hiidvormidest moodustunud megareljeefi (mäestikusüsteemid, lauskmaad, ookeanipõhja nõod),
- suurvormidest moodustunud makroreljeefi (mäeahelikud, ahelikevahelised nõod, ookeanisüvikud; Eestis kõrgustikud, lavamaad, madalikud),
- keskmise suurusega ehk keskvormidest moodustunud mesoreljeefi (mäed, künkad, orud; Eestis ka seljakud),
- väikevormidest moodustunud mikroreljeefi (kühmud, lohud)
- väikestest ehk kääbusvormidest moodustunud nanoreljeefi (mättad, karrid, lainevired)
Vanuse alusel eristatakse nüüdisaegset ehk nüüdisreljeefi ja vana ehk paleoreljeefi (kauges minevikus moodustunud reljeef, mis on nüüdisajani säilinud nooremate setete alla mattununa (mattunud pinnavormid) või jäänuk- ehk reliktsete pinnavormidena).
Reljeefi arengus eristatakse Walter Pencki järgi kaht suurt järku: kerkearenemine (maakoore tektooniline kerkimine ületab geoloogiliste välisjõudude kogumõju) ja tasanduv ehk madaldumisarenemine (ülekaalus on kulumine). Reljeef mõjutab oluliselt maakera loodusolusid ja allub ühtaegu ise geograafilise laius- ja kõrgusvööndilisuse mõjule.
Tänapäeval sekkub reljeefi loomulikku arengusse inimene.
Reljeefi uurivad peamiselt geomorfoloogia ja kvaternaarigeoloogia.
Vaata ka seotud artikleid
EE 8, 1995
