loodusvööndid
Peamised loodusvööndid
loodusvööndid, geograafilised vööndid, maastikuvööndid, maastikusfääri põhilised, maastikuvöötmete laiusvööndilisusest (seda põhjustavad Maa kerakujulisus, telje kallakus ekliptika tasandi suhtes, tiirlemine ümber Päikese) tulenevad jaotusüksused. Vööndid erinevad üksteisest peamiselt taimkatte poolest, sellest tulenevad ka nende nimetused (näiteks tundravöönd, rohtlavöönd). Mandrite kujust, pinnamoest, hoovustest jmt iseärasusest olenevalt on loodusvööndid (erinevalt maastikuvöötmetest) kohati meridiaanisuunalised. Mitmekesiseimad on vööndite poolest paras-, lähistroopika- ja troopikavööde, kõige vähem on neid polaarvöötmeis ja ekvatoriaalvöötmes (esimestes ühtlaselt madal, teises ühtlaselt kõrge temperatuur). Maailmameres ei ole nad eristatavad.
Mäestikes järgnevad loodusvööndid üksteisele püstsuunas (kõrgusvööndilisus), sest soojuse ja niiskuse suhe muutub absoluutkõrguse suurenedes; vööndite järgnevus sarnaneb mõnevõrra laiusloodusvööndite järgnevusega näiteks ekvaatorist pooluste suunas. Peale kõrgusvahede sõltub kõrgusvööndite rohkus kliimast (merelistes piirkondades ja väiksemail laiuskraadidel on neid rohkem kui mandrilistel aladel ja suurtel laiuskraadidel).
2005. aastal ilmunud „Suur maailma atlas” annab järgmised loodusvööndid (on ka teisi klassifikatsioone):
- jää- ja külmakõrb
- tundra
- metsatundra
- ookeaniline niit
- okasmets (taiga)
- segamets
- lehtmets
- vahemereline kuivalembene põõsastik
- metsastepp
- rohtla (stepp, preeria ja pampa)
- poolkõrb ja kõrb
- savann (puisrohtla) ja hõrendik
- aastaajati niiske mets
- vihmamets
- kõrgusvööndilisuse ala
Eesti ala kuulub parasvöötme segametsa- ja okasmetsa vööndisse.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- Suur maailma atlas. Tallinn, 2005
EE 6, 1992; VE, 2006; muudetud 2011
