kvaternaarigeoloogia
kvaternaarigeoloogia, geoloogia haru, mis uurib Kvaternaaris kujunenud setteid ja pinnavorme, nende tekkeaega ja -tingimusi, tektoonilise liikumise laadi, maavaru, kliimat, elustiku arenemise seaduspärasusi ja muid selle ajastu loodusolusid.
Kvaternaarigeoloogia on tihedas seoses geomorfoloogia, dünaamilise geoloogia, Iitoloogia, paleontoloogia jt naaberteadusharudega, rakendab kompleksselt nende meetodeid ning täppisteaduste saavutusi (radioaktiivse süsiniku ja termoluminestsentsmeetodit, paleomagnetismi jm).
Kvaternaarigeoloogia kujunes omaette teadusharuks 19. sajandi II poolel, kui loodi mandrijäätumise teooria (glatsiaalteooria).
Eestis rajasid kvaternaarigeoloogia Friedrich Schmidt, Сonstantin Grewingk ja Georg Helmersen, seda on oluliselt arendanud Hans Magnus Hausen, August Tammekann ja Paul William Thomson, pärast Teist maailmasõda Karl Orviku, Anto Raukas, Jaan-Mati Punning, Endel Rähni, Kalju Kajak, Helgi Kessel jmt. Eesti peamine uurimisasutus on Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituut. Kvaternaarigeoloogia-alast uurimist juhib Rahvusvahelise Geoloogialiidu juurde kuuluv Rahvusvaheline Kvaternaariuurimisliit.
Vaata ka seotud artikleid
EE 5, 1990; VE, 2006; muudetud 2012
