Viru lavamaa

Pinnamood

Klindipaigastikke moodustav paekallas pildil Toila ja Ontika vahel

Moodustab Põhja-Eestit hõlmava paelava idaosa. Kõige laiem on lavamaa Jõhvi aluspõhjakõrgendi alal Ontika–Jõuga joonel. Viru lavamaa madaldub läänest (Vihula lähedal kuni 68 m ü.m) itta (Narva linna läänepiiril 30–34 m). Lavamaa kõrgeimad osad on Jõhvi kõrgustik (81 m ü.m) ja Sinimäed (82 m). Neist kõrgemad (ka suhtelise kõrguse poolest) on vaid paar Kiviõli lähedal asuvat terrikoonikut (kuni 115 m). Maastikurajooni iseloomustavad tektoonilistest lõhedest läbistatud paese aluspõhja maapinnalähedus, paepealsete ja rähksete rendsiinade ning gleimuldade laiaulatuslik levik, mandrijää kulutaval toimel kujunenud pinnavormid ja inimtegevuse (peamiselt põlevkivi ja turba tootmine) suur mõju. Eriti Viru lavamaa idaosas on esialgne loodusmaastik suures osas asendunud tööstusmaastikuga. Jõhvi ümbruses täheldatavat, Eestis tugevaimat magnetanomaaliat põhjustavad 250–700 m sügavusel paiknevad, 25–28%-se rauasisaldusega (magnetiit)gneisi- ja kvartsiidikihid. Lavamaa aluspõhja moodustavad Ordoviitsiumi lubjakivid (10 ladet). Need paljanduvad ulatuslikult klindi pervel (Sakal, Vokal, Udrias) ja Narva jõe orus. Nüüdismaastike muutumine on enim seotud Kukruse lademes leiduva kukersiidi (põlevkivi) ammutamise ja töötlemisega. On nii pealmaa- kui ka allmaakaevandusi. Narva veehoidlast edelas asub jäänuksaarena Kesk-Devoni Narva lademe avamus (merglid, savikad dolokivid ja liivakivid), see paljandub Alutagusel Poruni jõe ääres. Silmapaistvaimad pinnavormid on Põhja-Eesti paekallas, lavamaad lavadeks tükeldavad loode–kagu-sihilised jõeorud ja Sinimäed ning terrikoonikud, settebasseinidest kujunenud tuhalavad ja kaevandamisel tekkinud puistangud. Purtsest ida poole klindi paekivi- ja liivakiviastang lähenevad teineteisele ning moodustavad ühinenult Ontikal kõrgeima koha (56 m, Ontika pank). Ida poole paekallas madaldub taas, Merikülast alates kaugeneb merest ning moodustab Narvas kuni 7 m kõrguse joaastangu. Lavamaast ligi viiendiku moodustavad paetasandikud (Kiviõli ja Oandu vahel, Jõhvi kõrgustikul), kus pinnakatte paksus on alla meetri. Alvareid on vähe (Sillamäe alal).

Karst ja siseveed

Valaste juga

Tektooniliste lõhedega alad on karstunud (Uhaku karstiväli, seal neeldub Erra jõgi). Neeldunud vesi väljub allikaina klindiastangul, jõeorgudes ja Jõhvi kõrgustiku nõlvul. Enamik nüüdisjõgede sänge on kujunenud vanadesse orgudesse, seetõttu pole neil lavamaalt laskudes suuri jugasid, küll aga leidub kärestikulise vooluga sügavaid (kohati üle 30 m) lõike (Sõtke jõel, Pühajõel, Purtse, Pada, Kunda, Selja ja Vainupea jõel). Kaasikvälja kuivenduskraavil on Eesti kõrgeim juga – Valaste juga (26 m). Varem jõgesid tugevasti reostanud kaevandusvee hulk on põlevkivitootmise vähenemise tõttu oluliselt vähenenud ja ka tõhusamalt puhastatud. Põhjavee taseme alanemise tagajärjel tuuakse mitmes piirkonnas (Mäetagusel, Soonurmel) joogivett mujalt. Kõige reostatum on Purtse lisajõgi Kohtla jõgi. Ainus suurem järv on Uljaste järv. Narva lähistel, Kosel ja Ahtmes paiknevad suurte elektrijaamade tuhajärved (kokku üle 2000 ha).

Nüüdseks suletud kaevandustes (Kukruse, Käva-2, Nr. 2, Nr. 4 ja Kiviõli) on pärast vee väljapumpamise lõpetamist tekkinud kaks umbes 25 km² suurust maa-alust järve – üks nendest asub Kukruse, Jõhvi ja Käva vahel, teine Kiviõlist lõuna pool.

Uhaku karstiala kevadise suurvee ajal

Narva lähistel asuv elektrijaama tuhajärv