Tagasi ETBL-i avalehele

saar (puu)

Harilik saar, võrse ja õisik

saar (Fraxinus), peamiselt tuultolmlevate heitlehiste leht­puude ja kõrgete põõsaste perekond õlipuuliste sugukonnast; kuni 70 liiki põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopikas, enim Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Lehed vastakud, enamasti paaritusulgjad liitlehed. Kahe- või ühesugulised kroonlehtedeta ja lõhnata õied asetsevad kimbutaolistes tipmistes või külgmistes pööristes. Ühel puul võivad olla kas ühesugulised või kahesugulised õied või mõlemad koos. Saared õitsevad enamasti enne lehtimist või pungade puhkemise ajal. Vili on kuiv nahkjas tiivaga pähklike, mis valmib sügiseks, kuid variseb alles järgmise aasta varakevadel. Saar uueneb ka vegetatiivselt (annab pärast raiumist rikkalikult kännuvõsusid). Tüvi sirge, hästi laasuv. Koor noortel puudel rohekas, tuhkjashall või helepruun, vanemal puul muutub tüvekoor keskmise paksusega hallikaks või pruunikaks korbaks. Pungad mustad, pruunikasmustad või helepruunikad. Saare rõngassooneline hal­likas- kuni punakaspruuni lüli- ja nõrgalt kollakas­valge maltspuiduga puit on tugev, tihe (tihedus 700 kg/m3), hästi lõhestatav, elastne, kulumiskindel ja dekoratiivne. Saarepuidust tehakse mööblitööstuses spooni ja planke, ta sobib parketi ja treppide valmista­miseks, hoonete ja sõidukite siseviimistluseks, mõne spordivahendi (nt suuskade) tootmiseks ning treimistöödeks. Saarel on suur kütteväärtus. Vitamiinirikast koort, lehti ja vilju tarvitatakse meditsiinis. Koorega pargitakse nahku, lehtedest ja koorest saadakse musta, pruuni ja sinist riidevärvi. Saarte noori tiibvilju võib marineeritult isegi süüa.

Eestis kasvab peamiselt üksikpuuna või rühmiti viljakates kuusesegametsades, laialehistes salumet­sades ja lodumetsades ning harva ka puhtpuistute ehk saarikutena harilik saar (F. excelsior). Saareenamusega puistuid on Eesti riigimetsamaast 0,3% ning erametsamaast 0,6% (2007). Enim on saarega puistuid Saare-, Muhu-, Hiiu- ja Läänemaal sinilille ja lubika lookasvukohatüüpides. Saar kasvab huumusrikastel karbonaatsetel muldadel. Ka Eesti ida-, lõuna- ja kirdeosa niisketel kuni värsketelt kuivendatud leetunud ning liikuva põhjaveega muldadel kasvab saarega puistuid (naadi, sõnajala, tarna-angervaksa ja kuivendatud lodu kasvukohatüüpides). Kasvukoha järgi erista­takse harilikul saarel 2 ökotüüpi: lubjarikastel muldadel kasvab nn lubjasaar, niiskematel aladel luhasaar. Harilik saar on kiirekasvuline, mullaviljakuse ja valguse suhtes nõudlik, väga hiliskülmaõrn, kasvab Eestis kuni 35 m kõrguseks, tüve läbimõõt kuni 2 m, vanus kuni 300 aastat. Järvamaal Sargvere pargis kasvab Eesti jämedaim saar, tema tüveümbermõõt on 6,5 m (vanus ligikaudu 250 aastat), Sangaste pargis kasva­vad Eesti kõrgeimad saared. Palju kasvatatakse saart õue- ja pargipuuna. Saarekultuure ja looduslikku uuendust ohustavad põder, metskits ja punahirv. Noorte saarte ohtlikud kahjurid on saare-kilptäi (Pseudochermes fraxini) ja väike-saareürask (Hylesinus fraxini), vanadel haigetel puudel elab suur-saareürask (H. crenatus). Vigastatud koorega noorematel puu­del tekitavad bakter Pseudomonas syringae subsp. savastanoi pv. fraxini ja seen Nectria galligena saarevähki. Vanematel pargisaartel tekitab soomustorik (Polyporus squamosus) südamemädanikku. Eestisse on sisse toodud umbes 10 saare võõrliiki, parkides (kohati ka metsakultuurides) on enim levinud Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saar (F. pennsylvanica). Vähemal määral kasvatatakse haljasaladel ja dendroparkides Põhja-Ameerikast pärit ameerika ehk valget saart (F. americana) ja musta saart (F. nigra) ning Kaug-Idast pärit mandžuuria saart (F. mandchurica).

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (I. Sibul)