Muhu saar

Muhu saar, ka Muhumaa (võõrkeeltes ka Moon), Lääne-Eesti saarestiku ja kogu Eesti suuruselt kolmas saar; koos Võilaiuga 200 km². Moodustab Muhu valla põhiosa. Põhja- ja looderannik on vastu Väinamere avaosa. Mandrist eraldab Muhu saart Suur väin, Saaremaast madal Väike väin, mida läbib tammtee (ehitatud 1894–96). Ranna lähedal on palju laidusid ja karesid, nagu looderanniku lähedal Kõinastu laid, kaguosas Muhu saarega nüüd tegelikult kokku kasvanud Suurlaid, Võilaid, kaguranniku lähedal Viirelaid, Suures väinas Kesselaid. Rannikut liigestavad loodes Lõpemeri, lõunas Pädaste laht ja Kaistu lõpp, idas Lalli laht (Lalli lõpp). Tuntuimaid neemi on põhjarannikul Tammiski nukk ja Seanina, Väikesesse väina sirutuvad Vanasilla nukk, Luutse nukk, Villemi nina ja Ahenda nukk.

Geoloogiliselt on Muhu saar suur lamedalaeline, valdavalt õhukese pinnakattega (alla 2 m) kaljuvoor, mille kujunemisel on olnud oluline osa selle põhjaosa moodustavail biohermidel. Aluspõhi koosneb peamiselt Jaagarahu lademe dolokivist, põhjarannikul avaneb Jaani lademe dolomiitmergel. Kirde- ja põhjarannikul on mitu panka (Püssina, Rannaniidi, Kautliku, Peedu ja Üügu pank), merest kaugemal on Tupenurme pank. Aluspõhjaliste lavade ja kõrgendike (kõrgus kuni 25 m) rähkmuldi katavad looniit ja -kadastik, sarapik ning vähesel määral loomets, Piiri ümbruses on ka männimetsa. Rannaniite on peamiselt Muhu saare lõuna- ja edelaosas. Kohati on ka liivikuid. Lääneosa uhutud moreenitasandikud on valdavalt põllustatud. Saare idaosas on õhukese turbakihiga Lõetsa soo (885 ha), edelaosas madal jäänukjärv Suuremõisa laht (13 ha). Pikimad jõed on Soonda oja (10 km) ja Lõetsa peakraav (8 km).

Muhu saare kõrgemad osad (Sepamägi Paeldas jt) vabanesid vee alt Antsülusjärve staadiumil umbes 8000 aastat tagasi. Litoriinameres oli nüüdse Muhu kohal üks suurem saar (3x5 km) ja mitu väiksemat saart (Nõmmküla ja Üügu kohal).