Eesti taimkonnad
Metsataimkond. Järvselja looduskaitseala
Taimkatet mõjutab üheaegselt palju keskkonnategureid, mis pidevalt muutuvad, osa muutusi tuleneb taimkattest enesest. Ometigi võib looduses täheldada, et üldjoontes samasuguse liigilise koosseisu ja ehitusega taimkatet on paljudes paikades, mis tähendab ühtlasi seda, et palju on ka enam-vähem ühesuguseid keskkonnatingimusi (keskkonnategurite komplekse). Niisugust ala, millele on iseloomulik seda ümbrusest eristav looduslike olude (mikrokliima, pinnamood, muld, veerežiim jm) kogum ja mis on seetõttu eluks sobiv taimeliikide mingile kindlale valimile, nimetatakse kasvukohaks, laiemas ökoloogilises tähenduses ka elupaigaks, biotoobiks või ökotoobiks. Ühesugused kasvukohad rühmitatakse kasvukohatüüpideks ja need omakorda suuremateks klassifikatsiooniüksusteks – tüübirühmadeks ja -klassideks.
Kasvukohatüüpide kõrgeimate klassifikatsiooniüksustena on Eestis eristatud seitset taimkonda: metsa-, niidu-, soo-, kalju- ja liiviku-, magevee-, merevee- ning kultuur- ja ruderaaltaimkond.
Eesti taimkondade pilte vaata galeriis.
Vaata ka seotud artikleid
- Eesti kõrgemad taimed
- Eesti taimkate
- Eesti taimestiku ja taimkatte uurimine
- Eesti vetikad
- Eesti kliima
- Eesti mullastik
- Eesti pinnamood
Kirjandus
- T. Lippmaa. Eesti geobotaaniline rajoneerimine. Tartu, 1935
- L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
- H. Krall jt. Eesti NSV looduslike rohumaade tüübid ja tähtsamad taimekooslused. Tallinn, 1980
- E. Lõhmus. Eesti metsakasvukohatüübid. Talinn, 1984
- Eesti sood. Koostaja U. Valk. Tallinn, 1988
- Flora of the Baltic Countries. Peatoimetaja V. Kuusk. Tartu, 1. osa 1993, 2. osa 1995
- J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997
- Eesti NSV floora, 1.–11. köide. Tallinn, 1953–84, registrid 1998
- T. Kukk. Eesti taimestik. Tartu–Tallinn, 1999
- Eesti sammalde määraja. Koostajad N. Ingerpuu ja K. Vellak. Tartu, 1999
- Eesti taimede määraja. Toimetaja M. Leht. Tartu, 1999
Välislink
EE 11, 2002 (J. Paal); muudetud 2011
