Eesti metsataimkond

Mänd kuulub paljude metsatüüpide koosseisu

Harilik kuusk on toitainete ja niiskuse suhtes nõudlik, seetõttu on ta tüüpiline laanemetsade ja salumetsade taim

Metsataimkond hõlmab Eestis kõige suuremat ala (kokku 44,5–47%) ning see jaotatakse arumetsade, lammimetsade, soostuvate metsade, soometsade ja kõdusoometsade kasvukohatüübiklassideks.

Arumetsade klass

Arumetsad kasvavad kuivadel kuni niisketel mineraalmuldadel ning neis eristatakse mulla toiterikkuse ja veeolude alusel mitu tüübirühma (loometsad ja -põõsastikud, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, sürjametsad ja salumetsad).

• Loometsad ja -põõsastikud on omased õhukestele huumusrikastele karbonaatsetele muldadele, mis on kujunenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Mullad kuivavad põua ajal kergesti läbi. Enamasti mändidest koosnev hõre puurinne varjutab alustaimestut vähe ning selles kasvavad koos nii kuivalembesed taimed (näiteks leesikas, nõmm-liivatee), kaltsifiilsed niidu- ja stepitaimed (näiteks lubikas, angerpist, verev kurereha) kui ka niiskematele kasvukohtadele omased taimed (näiteks sinilill, longus helmikas ja sulg-aruluste). Loometsade levila piirdub läänesaarte ning Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti paealadega.
• Nõmmemetsad on iseloomulikud kõige kuivemate ja vaesemate leedemuldadega luidetele ja liivikutele, kus põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m. Need metsad on hõredad ja aeglasekasvulised. Alustaimestu moodustavad kuivust hästi taluvad taimed (näiteks kanarbik, harilik kukemari, samblikud). Puurindes valitseb mänd. Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul.
• Palumetsad kasvavad tüsedatel liivasetetel kujunenud leedemuldadel, mis on toiterikkamad ja veega paremini varustatud kui eelmise tüübirühma mullad. Neid metsi leidub eeskätt mõhnastikel, sanduritel ja moreenkühmudel. Alustaimestus on tüüpilised pohl, mustikas ja tihe samblakate, puurindes valdab mänd, kuid on ka kuuse, kase ja haavaga segapuistuid. Palumetsi on peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
• Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt metsataimkonna keskse rühma. Liigivaesed laanemetsad on kunagiste taigametsade läänepoolsed jäänukid. Puurindes on põhiliik enamasti kuusk, kuid rohkesti on ka mitmesuguseid segapuistuid. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest, mille kasvuala on vahepeal olnud põllustatud ja hiljem taasmetsastunud. Alustaimestikus on ohtrasti jänesekapsast, liigivaestes metsades on tüüpilised leseleht, laanelill, mustikas ja kattekold. Laanemetsi on kogu Eestis.
• Sürjametsad on liigirohked okas- või lehtmetsad, mis kasvavad ooside, moreenküngaste, voorte ja vallilaadsete otsamoreenide karbonaadirikastel, kuid suvel läbikuivavatel muldadel. Sürjametsas kasvavad kõrvuti nii happeliste toorhuumuseliste muldadega kohastunud taimed (näiteks jänesekapsas, pohl ja mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil.
• Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel. Enamik varem salumetsaga kattunud alasid on praeguseks põllustatud või asendunud kuusikute ja kuuse-segametsadega. Alustaimestus kasvab rohkesti nemoraalseid liike, nn salutaimi (näiteks sinilill, koldnõges, püsik-seljarohi, naat, saluhein). Teistest üsnagi erineva kasvukohatüübi moodustavad Põhja-Eesti panga rusukalletel kasvavad salumetsad (pangametsad), kus valitsevad laialehised puud, alustaimestus aga kuukress, laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) jmt taimed. Neil kasvukohtadel on ka haruldasi samblaid.

Kuivematele kasvupaikadele omaseid vähenõudlikke taimi:

Kukemari

Kanarbik

Leesikas

Lammimetsade klass

Humal

Lammimetsade klassi kuuluvad üleujutusalade metsad, mis kasvavad jõeorgudes ja madalatel järveäärsetel aladel tulvavete kohalekantud ainese setteil. Jõgede voolusängi kõrval võib setete paksus olla kuni üks meeter ning need setted võivad pikkamööda kuhjudes moodustada kaldavalle, milles orgaanilise ainese poolest rikkamad settekihid vahelduvad vaesematega. Lammimetsade ökoloogiline seisund, liigiline koosseis ja struktuur olenevad lammiterrassil paiknemise kohast. Kaldavallidel kasvavate metsade puurinne koosneb laialehistest liikidest. Põõsarinne on liigirikas, puutüvede ja põõsaste ümber keerduvad sageli humala väädid. Jõest kaugemal, kaldavallide taga madalamatel lammialadel paiknevad lammi-lodumetsad, mis nii valitseva puuliigi (sanglepp) kui ka alustaimestu poolest sarnanevad tavaliste lodumetsadega.

Soostuvate metsade klass

 Soostuvad metsad kasvavad tasase või nõgusa pinnamoega aladel, kus mulla turbahorisondi tüsedus ei ületa 30 cm. Nende hulka kuuluvad soovikumetsad ja rabastuvad metsad.

• Soovikumetsade ökoloogilised tingimused sõltuvad eelkõige põhjavee tasemest, selle liikuvusest ja taimedele vajalike toiteainetega rikastatusest. Nad kasvavad nii küllastumata, küllastunud kui ka turvastunud gleimuldadel. Paremates kasvukohtades valitsevad puudest sanglepp või kased (Betula pubescens, B. pendula), vähemsoostunud paikades on põhiline puuliik kuusk, mõnikord haab või saar. Leostunud või küllastunud gleimuldadel on alustaimestik lopsakas ja koosneb suurtest sõnajalgadest (naistesõnajalg – Athyrium filix-femina, laiuv sõnajalg, ohtene- ja suga-sõnajalg – Dryopteris carthusiana ja D. cristata) ning kõrgetest rohunditest (seaohakas – Cirsium oleraceum, soo-koeratubakas – Crepis paludosa, angervaks).
• Rabastuvad metsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja soode ümbruses. Sealseid muldi iseloomustab suhteliselt tüse toorhuumuseline kõduhorisont. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud vettpidav nõrgkivikiht. Peapuuliik on mänd, mõnel pool sookask või kuusk. Põõsarinne puudub või on hõre, hästi on arenenud samblarinne, karakterliigid on selles harilik karusammal ja keratarn (Carex globularis).

Soometsade klass

Toomingas on üldlevinud põõsarinde taim. Teda kasvab palju ka madalsoometsades

Lodjapuu on iseloomulik madalsoometsadele, aga teda kasvab ka teistes metsades valgusküllastes kohtades

Soometsad moodustavad ühe osa sootaimkonnast laiemas mõistes. Soometsade tunnus on enam kui 30 cm tüsedune turbahorisont. Soo arenguastme ning vee ja mulla toitelisuse järgi jaotatakse soometsad kolmeks tüübirühmaks (madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad).

• Madalsoometsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja orulammidel, harvemini survelise põhjaveega aladel. Iseloomulik on pidev kõrge veeseis. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning üsna toiterikas. Madalsoometsi on Eestis kõikjal, suurim on nende pindala Kesk- ja Loode-Eestis. Madalsoometsadel eristatakse kaks kasvukohatüüpi (madalsoo- ja lodumetsa).

Madalsoometsa kasvukohatüübis on põhjavesi väheliikuv, puurindes valitseb sookask, mõnel pool mänd. Põõsarinne koosneb peamiselt pajudest. Alustaimestu moodustavad peamiselt mitut liiki tarnad (Carex spp.), sookastik (Calamagrostis canescens), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) ja konnaosi (Equisetum fluviatile).

Lodumetsa kasvukohatüübis on põhjavesi liikuvam ja toiterikkam, peapuuliik on sanglepp, kohati ka kuusk. Põõsarinne on enamasti lopsakas, selles kasvab rohkesti toomingat, lodjapuud ja musta sõstart. Rohurinde koosseis sõltub mikroreljeefist ning toite- ja veeoludest. Madalamatel aladel paistavad õitsemisajal silma soovõhk (Calla palustris), varsakabi, kollane võhumõõk) jmt taimed. Tüvemätastel kasvavad enamasti laane- või salutaimed.

• Siirdesoometsad on üleminekulised nii ajaliselt (soo arengus) kui ka ruumiliselt (kasvavad madalsoode ja rabade vahelisel alal). Eutroofse (rohketoitelise) madalsoo turbalasund, mille moodustab enamasti tarnaturvas, on kattunud kuni 30 cm paksuse toitevaese vähelagunenud samblaturbaga. Õhemad turbalasundid võivad koosneda tervenisti siirdesoo-segaturbast. Madalamates lohkudes säilivad veel kaua toiterikkamale madalsoole omased taimed (tarnad, sookastik, ojamõõl), need vahelduvad turbasamblamätastega, millel kasvavad tüüpilised rabataimed. Puurindes asendub sookask männiga.
• Rabametsad katavad suurte rabade nõlvu ja äärealasid, rabasaari ning väiksemaid rabasid. Puurinde moodustavad kidurakasvulised männid, hajusalt kasvab sookaski, põõsarinnet tavaliselt ei ole. Hästi on arenenud puhmarinne (nt kanarbik, sookail, sinikas, küüvits). Samblarindes valitsevad turbasamblad, mätastel kasvab ka metsasamblaid. Sellist rabametsa, milles puurinne on puude suurest vanusest hoolimata väga hõre (liituvus alla 0,3) ja madal (alla 3 m), nimetatakse puisrabaks.

Kollane võhumõõk

Soovõhk

Kõdusoometsade klass

Mustikas

Harilik jänesekapsas

Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoodest pikaajalise kuivendamise tulemusena. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad looduslikult uuenenud männid ja kased; need kasvasid kiduralt samal kohal juba enne kuivendamist. Järgmistes metsapõlvkondades omandab ülekaalu kuusk. Puude juurestik paikneb vaid mulla pindmises osas, seetõttu on palju tuulemurdu, mis moodustab aja jooksul mätliku mikroreljeefi. Kõdusoometsade alustaimestu on liigivaene ja sarnaneb niiskusrežiimist olenevalt palu-, laane- või salumetsa omaga.

• Kõdusoometsadel on üks tüübirühm – kõdusoometsad, milles eristuvad mustika-kõdusoo kasvukohtüüp ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti sootaimkond
• Eesti taimkate
• Eesti taimkonnad

Kirjandus

• L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
• H. Krall jt. Eesti NSV looduslike rohumaade tüübid ja tähtsamad taimekooslused. Tallinn, 1980
• J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997
• Eesti taimede määraja. Toimetaja M. Leht. Tartu, 1999

Välislink

• Metsataimkonnad bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustikus