Eesti mullastik (koostanud Igna Rooma ja Vello Voiman). Mullatüübid: 1 paepealsed liivsavimullad ehk paepealsed rendsiinad, 2 rähk-liivsavimullad ehk rähksed rendsiinad (kollakashallil moreenil), 3 leostunud ja leetjad liivsavimullad (hallikaskollasel moreenil), 4 leede- ja leetunud liivmullad, 5 kahkjad ehk näivleetunud saviliivmullad liivsavil ja liivsavimullad (Lõuna-Eestis punakaspruunil, Kesk-Eestis kollakaspruunil moreenil), 6 leet-glei-liivmullad, 7 gleiliiv-, savi-, liiv-, savi-, liivsavi- ja mitmekihilise lõimisega mullad, 8 glei-savimullad, 9 madalsoomullad, 10 raba- ja siirdesoomullad, 11 lammimullad, 12 mitmesugused erodeeritud, erosiooniohtlike, deluviaal-, glei- ja soomuldade kompleksid künklikus maastikus (liiv-, saviliiv- ja liivsavimullad), 13 põlevkivikarjääride puistangualade tehismullad ja pinnased. Viie esimese muldade rühma koosseisu kuuluvad ka vastavad gleistunud mullad. Tingmärgid värvifoonil tähistavad teise mulla (teiste muldade) esinemist valdava mulla kontuuris.

Eesti mullastik, Eesti ala looduslik muldkate. Eesti looduslikud olud, eriti geoloogiline ehitus ja vahelduv pinnamood, on kujundanud kogu jääajajärgse aja taimkatte ja veeolude mosaiiksuse, mis omakorda on põhjustanud muldkatte mitmekesisuse. Rohkem kui poole Eesti ala geoloogiliseks aluspõhjaks on lubja­kivid ning nendest pärineva murendmaterjali tõttu on ligikaudu 75% mulla lähtekivimeist karbonaatsed. Eesti mullastikule on iseloomulik ka muldade kivisus ning soostunud ja soomuldade suur osatähtsus. Kolman­diku muldkattest moodustavad mitmesugused gleimullad ja üle viiendiku soomullad, soomuldi on eriti palju met­samaadel. Üle kuuendiku kogu Eesti alast ning ligi veerandi haritavast maast hõlmavad gleistunud mul­lad. Lähtekivimi mitmekesisusest johtuvalt on ka muldade lõimis väga muutlik, see muutub mitte ainult horisontaalselt (territoriaalselt), vaid ka verti­kaalselt (mullaprofiilis). Seda on suuresti põhjusta­nud mullatekkeprotsesside iseloom. Mitut tüüpi liivmuldi on 26,7%-l territooriumist; saviliiv- ja liivsavimuldi on vastavalt 17,0 ja 27,8%, savimuldi 4,8%. 50% saviliiv-, 38% liivsavi- ja 32% savimuldi on haritavatel maadel, liiv- ja turvasmullad (23,7%) on ülekaalus metsa­maadel. Liivmuldade osatähtsus on kõige suurem Hiiumaal, keskmisest enam on neid ka Saare-, Pärnu-, Ida-Viru-, Valga-, Põlva- ja Võrumaal. Savide leviala on suurim Pärnu-, Lääne- ja Raplamaal, seal leidub rohkesti raskeid ja harimisaja suhtes tundlikke gleimuldi. Kahkjaid savimuldi on palju Võrumaal. Viljakaid leostunud ja leetjaid liivsavimuldi on roh­kesti Järvamaal, kuid valdavad on nad Viru-, Jõgeva- ja Raplamaal. Eestis on ohtralt rändkive, suurimad on ürglooduse objektidena kaitse all. Maa kasutamist on kivid alati seganud ning rahne, pangaseid, munakaid ja kamakaid (Ø üle 10 cm) on ikka kogutud ja ära veetud. Nende mõõtmed ja hulk mullas on võetud kivisuse astmete määramise aluseks (vaata kartogramm). Haritava maa keskmine peenkivisus (kivide Ø 1–20 cm) 30 cm tüseduses mullakihis on 53 m³/ha, suurim (üle 130 m³/ha) on see Lääne-, Saare- ja Harjumaal. Üle 50 m³/ha peenkive on ka Hiiu-, Lääne- ja Ida-Viru-, Järva- ja Raplamaa haritavate muldade 30 cm kihis. 10% haritavat maad (üle poole Võru-, Valga- ja Põlva­maal) paikneb erosiooniohtlikel üle 3°-listel kallaku­tel. Muldade tuulekandeohtu on suurendanud liiv- ja turvasmuldade kuivendamine ja massiivistamine saartel ja Lääne-Eestis ning põllulaamade kujune­mine Lääne-Viru- ja Põlvamaa tasandikel. Haritava maa keskmine boniteet on 43 punkti (VI hindeklass). Keskmisest kõrgema hindega mullad on Järva-, Jõgeva-, Lääne-Viru-, Viljandi-, Tartu- ja Raplamaal, madalaim on boniteet Hiiu-, Võru- ja Läänemaal. Kujunemise ja omaduste järgi eristuvad Eesti mullad tüüpidena käsitatavaiks taksoneiks. Looduslike olude, mul­lastiku (muldade koosluste) ning maa põllu- ja metsamajandusliku kasutamise ja parandamise alusel eristatakse Alfred Lillema järgi Eestis 8 mullastiku valdkonda, mis omakorda jagunevad 19 allvaldkonnaks ning 108 mikrovaldkonnaks (vaata kartogramm).

Muldade tüübid

Rendsiinade (karbonaatmuldade) põhiline leviala on Põhja- ­ja Loode-Eesti ning saared, vähemal määral on neid ka Kesk-Eestis, Vooremaal ja Kagu-Eesti kõrgustikel. Paepealsed rendsiinad on kujunenud Põhja-Eesti pankranniku massiivsel pael ja seda katvail kuni 30 cm paksustel setetel. Rähksed rendsiinad on kujunenud rähkmoreenil koreselistel liustikujõe- ja rannasetetel, nad on rohumaadel ja metsades huumusrikkad (üle 5%), mullahari­misega huumusesisaldus väheneb (4–2%-ni). Väga õhukesi muldi ei saa põllumajanduses kasutada. Kõige rohkem on õhukesi (lamedail küh­mudel ja künnistel või tasandikel) ning keskmise sügavusega rendsiinasid (tasandikel või lamedates nõgudes ja lohkudes). Gleistunud rendsiinad asuvad madalamatel pinnavormidel, on lühikest aega kevaditi ja sügiseti liigniisked, suvel sageli põuakartlikud. Rendsiinadel on happeliste saasteainete suhtes suur, leeliste saasteainete suhtes väike puhverdusvõime. Koresusest tuleneva hea veeläbilaskvuse tõttu on põhjaveed nõrgalt kaitstud. Rendsiinadel kasvavad metsad haigestuvad kergesti ja on altid tuuleheitele.

Leostunud ja leetjad mullad on kujunenud kollakashallil ja punakaspruunil moreenil, neid on kõige rohkem Kesk- ja Lõuna-Eestis, kohati ka kõrvu rendsiinadega Põhja- ja Lääne-Eestis. Gleistunud leostunud ja leetjad mullad on ajuti kõrgele tõusva põhjavee tõttu lühikest aega liigniisked ning vajavad põllumaana kuivendamist, rohumaana ja metsaaluse maana mitte. Leostunud ja leetjaid muldi ohustavad rasked põllutöömasinad – need vähendavad mulla viljakust ja nõrgendavad vastupanu keemilistele mõjutustele. Karstunud ja koreda aluspõhja tõttu on põhjavee kaitstus kohati nõrk.

Kahkjad mullad on moodustunud kahekihilistel (saviliiv liivsavil ja savil) või raske lõimisega lähtekivimitel, kus perioodiliselt koguneb ülavett, see mõjutab mullaprotsesse. Selliseid muldi on peamiselt Lõuna-Eesti lava­maal, kuid ka Pandiveres ja voortel. Ajutine ülavesi segab mullaharimist ja saagikoristustöid, mistõttu põllumaana kasutamisel vajavad need mullad sügavkobestamist ning kohati ka drenaažkuivendust. Sügavkobestamine on mullakaitse seisukohalt oluline, sest ta suurendab aktiivveemahutavust, mulla õhusisaldust ja vastupanu rasketele masinatele. Gleistunud kahkjate muldade profiilis püsib ülavesi pikka aega ning nad vajavad nii drenaažkuivendust kui ka sügavkobestust.

Leetunud muldi on lubjavaesel punakas­pruunil moreenil Lõuna-Eestis ja liivadel kogu Eestis. Leetunud mullad ei suuda kinni pidada kuigi palju saasteaineid ega kaitsta põhja- ja pinnasevett. Gleistunud leetunud liivmullad on huumusilluviaalsed ning kõrgele tõusva põhjavee tõttu lühikest aega liig­niisked. Gleistunud leetunud saviliivmullad liivsavil on nagu gleistunud kahkjad mulladki ajutise ülavee mõju all, kuid sellest kõrgemal paiknevas kihis läbiuhutavad ja leetunud. Leetunud muldade vil­jakuse ja keskkonnakaitsevõime suurendamiseks on vaja neid lubjata.

Leedemullad on rohttaimedeta männimetsade mullad. Neid leidub kõikjal Eestis liivadel, põllumajanduskõlvikutel neid ei ole. Leedemullad kaitsevad põhjavett saastamise eest vähe ning on tundlikud tallamisele – seda tuleb arvestada metsamajanduses ning puhkealade koor­muse määramisel. Leetumise vähendamiseks ja bio­loogilise aineringe hoogustamiseks tuleks metsades kõrvu männiga kasvatada arukaske jt kuiva kasvukohta taluvaid lehtpuid. Eesti parimad männikud kasvavad leede-liivmuldadel.

Turvastunud leet-gleimullad on liigniisked ning metsakõduga turvastunud (10–30 cm), lähevad üle leede- ja gleistunud leedemuldadelt leede-gleimuldadeks ning need omakorda rabamuldadeks. Need mullad on Eesti happelisimad ning kõigi nende profiili iseloomustab nõrgkivi. Nõrgkivi on tekkinud põhjaveest tõusva kapillaarvöötme pii­rile ning takistab puujuurte sügavamale tungimist. Sealt võib siseneda põhjavette nii leetumisel tekkinud sadenemata metallorgaanilisi ühendeid kui ka õhust või inimtegevusest pärinevaid aineid. Põhjavesi ei ole gleistunud leede-, leede-glei- ja turvastunud leet-gleimuldade alal peaaegu üldse kaitstud.

Liivadel olevad leetunud gleimullad (Lääne- ja Vahe-Eestis, Hiiumaal, Peipsi ääres ja mujal) erinevad leede-glei- ja turvastunud leet-gleimuldadest ainult huumus­horisondi olemasolu poolest. Keemilised saasteained satuvad hõlpsasti põhjavette. Mõne­võrra paremad on moreensel lähtekivimil paiknevad leetunud gleimullad, kuid neid on Eestis väga vähe. Leostunud ja leetjad gleimullad on pidevalt liigniisked savistunud horisondiga mullad, paikne­vad karbonaatsetel moreenidel ja neid õhukeselt katvatel keskmise ja raske lõimisega veesetetel Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis. Nende võimalik viljakus säilib suhteliselt hästi ka ebakvaliteetselt tehtud kultuur­tehniliste tööde korral. Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel. Põhja­vett suudavad nad õhust ja inimtegevusest tuleneva saastamise eest kaitsta märksa tõhusamalt kui lee­tunud gleimullad, kuid kuivendusjärgselt suhteliselt maapinna lähedal olevasse põhjavette on väetistel ja taimekaitsevahenditel nende ebaotstarbeka kasu­tamise korral lühem tee kui läbi parasniiskete mul­dade. Leostunud ja leetjatel gleimuldadel on sobiv viljelda rohumaad, sest põllukultuuride all võib kuivamisel tekkida vertikaallõhesid, mis pärast saagi koristamist avavad tee sügisvihmadele ning mullad võivad lessiveeruda. Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast. Küllastunud ja küllastumata gleimullad on pidevalt liigniisked, paiknevad veesetetel Madal-Eestis, liivadest savi­deni. Nende kesk­konnakaitseline olemus tuleneb peamiselt lõimisest. Vajavad kuivendamist kõigil kõlvikutel. Liivsavide ja savide puhul võib ka kuivendusjärgselt koguneda pinna- ja ülavett ning põllumaad võivad lessiveeruda. Glei-liivmullad võivad aga kuivendamisel muu­tuda põuakartlikuks, läbiuhutavaks ja tuulekandealtiks. Nende muldade kultuuristamisel ja kasutamisel tuleb pöörata väga suurt tähelepanu mulla füüsika­lise ja hüdrofüüsikalise seisundi eripärale. Glei-rendsiinad on õhukesed, kivised ja nõrga kaitse­võimega liigniisked mullad, paiknevad Põhja-Eestis pael ja rähkmoreenil. Perioodiliselt võivad nad aga olla põuakartlikud. Glei-rendsiinasid ei tohiks üldse kuivendada, vaid nad peaksid olema kaitse- ja hoiu­metsade, vähemal määral pealtparandatava rohu­maa all. Turvastunud gleimullad kujutavad endast gleimuldade ja madalsoomuldade vahepeal­seid muldi. Looduslikult katab neid vähem kui 30 cm tüsedune turvas, mis pärast kuivendust kiiresti kaha­neb. Inimmõjule on need mullad vähe vastupidavad ja neil peaks majanduslikest ja loodushoiulistest huvidest lähtu­des olema kultuurrohumaad või metsad.

Soomuldi iseloomustab rohkem kui 30 cm paksune turbakiht ning neid on kõikjal Eestis, kõige rohkem Lääne-Eestis, Peipsi-äärsel madalikul, Vahe-Eestis ja Alu­tagusel. Madalsoomullad toituvad põhja- ja üleujutusveest. Et neid põllu- ja metsamajanduses tõhusalt kasutada, tuleb neid kuivendada. Kuivendatud madalsoomullad sobivad hästi rohumaaviljeluseks, sest see takistab turvasmulla ärapuhumist, ülemäärast mineralisatsiooni ning iga-aastasest harimisest johtuvat väetiste ja taimekaitsevahendite uhtmist põhjavette. Siirdesoo- ja rabamullad toituvad sademeist, on hap­pelised ja madalsoomuldadest keemiliselt vaesemad. Nad on mageveevaru säilitajad ning seetõttu on neil suur keskkonnakaitseline tähtsus. Siirdesoode ja rabade veevaru säilitamine on majanduslikult väga oluline, turbatootmise aladelt ärajuhitav vesi säilita­takse ja seda kasutatakse teisal. Turvast peab siirdesoodest ja rabadest tootma kindla korra järgi ning seda ei tohi lubada kõikjal. Ammendatud turbavaruga alad tuleb taaslülitada tootmisprotsessi.

Lammimullad on perioodilise üleujutusega orulammidel ja järvetasandikel. Neil on otsene seos veekogude ning naaber­alade veerežiimi ja keskkonnapuhtusega. Lammimuldade alale sobivad kõige paremini looduslikud rohumaad, sest neil pole võimalik rakendada ühtki agrotehnilist võtet, mis jätaks mõjutamata jõe või järve. Süvendatud jõgede lammidele tuleks mitmesuguseid võtteid rakendades rajada kultuurrohumaid, välti­maks nende alade umbrohtumist ja tootmisprotses­sist väljalangemist.

Sooldunud rannikumullad on Lääne-Eesti ja saarte lausrannal paiknevad noored mullad, sisaldavad mereveest neelatud soolasid. Nad ei sobi kultuurkõlvikuteks ega suuda ka rannalähedast merd naaberaladelt valguvate saasteainete ning metallorgaaniliste ühendite eest kaitsta. Seda asja­olu tuleb silmas pidada mis tahes glei- ja leet-gleimuldade parandamisel ja kasutamisel Lääne-Eestis ja saartel.

Erodeeritud ja deluviaalmuldi on eelkõige Haanja, Otepää ja Karula kõrgustikul, vähe­sel määral ka mujal. Deluviaalmuldadesse võivad kuhjuda uhutavad taime­kaitsevahendid, väetiste ülejäägid jms. Erosiooni tõkestamiseks on vaja rakendada mullakaitselist agrotehnikat.

Tehismullad on uusmoodustised, mis on tekkinud kaevandamisest, ehitusest vms tegevusest. Eestis on karbonaatsetel puistangutel paiknevaid tehisrendsiinasid.

Välislink

• Eesti muldade digitaalne kogu

EE 11, 2002; EME 1, 2008; muudetud 2011