Vooremaa

Vooremaa, ka Saadjärve voorestik, Eesti pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Ida-Eestis, põhjast piirneb Alutaguse madaliku, idast ja lõunast Ugandi lavamaa, edelast Võrtsjärve madaliku ja läänest Kesk-Eesti lavamaaga; 977 km². Ulatub Sadalast ja Kärdest Kõrvekülani (55 km) ja Siimustist Tormani (24 km) ning on looduslikult kõige selgemini piiritletav Eesti maastikurajoon.

Pinnamood

Vooremaa aluspõhja moodustab põhjaosas Siluri ladestu lubja- ja dolokivi (paljandub ainult mõnel pool Pedja jõel), lõunaosas peamiselt Devoni liivakivi, kohati ka mergliline dolokivi (väikesi paljandeid Amme jõe orus). Pinnakatte paksus on voorte kohal kuni 60 m, Raigastvere voore alal kuni 95 m. Pinnakate koosneb erineva vanusega moreenidest, mida üksteisest eraldavad paksud jääjõgede kantud kruusa- ja liivakihid. Põhjaosa moreenis valdab hall jämedateraline karbonaatne liivsavi, lõunaosas peamiselt punakaspruun karbonaadivaesem saviliiv. Voorestiku moodustavad ligi sada rööpselt paiknevat, liustikujää voolitud suurt künnist ja seljakut – suurvoort –, mida eraldavad nende vahel asuvad piklikud jääkündenõod. Põhjaosa suurte hajali paiknevate voorte (Koimula, Laiuse, Kallivere) tuumik koosneb kruusast ja liivast, seda katab 10–15 m paksune moreenikiht. Lõunaosa kitsamad voored (Raigastvere, Saadjärve, Vasula) koosnevad moreenist. Enamik Vooremaast paikneb 45–85 m kõrgusel. Kõrgeim on Laiuse (144 m, suhteline kõrgus 63 m), suurim aga Koimula voor (nimetatud ka hiidvooreks, pikkus 13, laius 3,5 km, suhteline kõrgus 26 m). Paiguti on voored liitunud otsakuti või küljekuti liitvooreks. Mõne suure voore (näiteks Saadjärve voore) lael ja nõlval on väiksem voor, paljudel leidub mitme meetri sügavusi sulglohke (sölle). Kohati mitmekesistavad maastikku voorte vahel paiknevad moreenitasandikud (moreenilavad). Voorestik on tekkinud Pandivere kõrgustiku taha mandrijää liikumise tagajärjel, voorte valdavalt loode–kagu-sihiline pikitelg märgib jää liikumise suunda. Vooremaa on suurimaid ja ilmekaimaid viimase mandrijäätumise ajal Ida-Euroopa lauskmaal tekkinud voorestikke. Maastikulise suurvormina võib Vooremaad pidada ka veelahkmeliseks kuhjekõrgustikuks. Viiendiku Vooremaast hõlmavad sood, suurimad on Kaarepere (1756 ha), Kivijärve (1066 ha), Kuremaa (771 ha) ja Laiuse soo (543 ha). Vooremaa servaaladel leidub liiva- ja kruusaküngastega mõhnastikke (Siimustis, Vasseveres, Sirguveres, Vedul, Kukemetsas) ja mõni oos (Luual, Tarakveres).

Ida-kitsehernepõld Laiuse mäel

Vaade Vooremaale Raigastvere järve ääres asuvast vaatetornist

Siseveed, mullastik, taimestik

Voortevahelistes piklikes nõgudes oli varem palju järvi. Suurem osa neist on kinni kasvanud sooks. Praeguseni on säilinud 13 peamiselt rohketoitelist järve, millest enamik paikneb Vooremaa lõunaosas. Suurim ja sügavaim järv on Saadjärv (707,6 ha, sügavus 25 m), põhjapoolseim kinnikasvav hoburauakujuline Kivijärv ja lõunapoolseim Vasula järv. Nii järvedes kui ka soodes leidub rohkesti järvemuda ja -lupja. Suurimad jõed on Emajõkke suubuvad Pedja ja Amme ning Peipsisse suubuv Kullavere.

Loode–kagu-sihiliste voorte ja nendevaheliste nõgude vaheldumine on kujundanud Vooremaale ainuomase viirulise maastikupildi. Voorte ja moreenitasandike leostunud, leetjad ja näivleetunud mullad (IV–V hindeklass) on enamjaolt ammu põllustatud. Maakattes on ülekaalus põllumajandusmaa (48%). Mets (38%, segamets, sookaasik, hall-lepik) kasvab peamiselt voortevahelistes niisketes nõgudes. Vooremaale kõige iseloomulikum, järverohke keskosa kuulub Vooremaa maastikukaitsealasse.