Maarja

Neitsi Maarja Jeesuslapsega

Maarja (kr Maria, aramea Marjana, hbr Mirjani), Uues Testamendis Jeesuse Kristuse ema. Oli Taaveti soost pärineva Joakimi ja Anna tütar, abiellus puusepp Joosepiga. Peaingel Gabriel kuulutas talle, et ta sünnitab pühast vaimust Messiase. Maarja sünnitas Jeesuse Petlemmis, põgenes Egiptusesse, et päästa last Herodese jälitamise eest, naasis Naatsaretti, viibis Jeesuse Kristuse ristilöömise juures. Pärimuse järgi osales Maarja apostlite misjoniretkedes ja suri Ephesoses. Maarja on katoliku ja õigeusu kiriku kaitsepühak. Seoses Kolmainsuse dogma kehtestamisega Efesose kirikukogul 431 kuulutati Maarja jumalaemaks (kr theotokos). Antiikaja emajumala kultuse taustal hakati Maarjat käsitama pärispatust vaba ülemaise olendina, kes on jäävalt neitsilik ja „meie (armsa) emandana” (Madonna) patuste inimeste eestkostja Jumala juures. Maarja eelistav austamine (hüperduulia, mariolaatria) oli omane eriti katolitsismile, kus tekkisid dogmad tema puhtast eostumisest (1854) ja kehalisest taevaminekust (1950); 1964 kuulutati Maarja kiriku emaks.

Maarja ja tema elu on ristiusu kunstis enim kasutatud motiive (madonna), teda kujutati esialgu armurohke emana, hiljem ka (alates 7. sajandist) võimuka taevakuningannana. Maarja järgi on nimetatud palju maid (nt Terra Mariae, Тerrа Mariana 'Maarjamaa'), linnu, paiku (nt Vallis Mariae 'Pirita'), kirikupühi (maarjapäevad), taimi (maarjahein) jm.

Maarja eesti rahvapärimuses

Katoliku kiriku suurim pühak Maarja on tunginud sügavasti ka eesti rahvapärimusse. Seda on soodustanud kiriklik kultus, rohked maarjapäevad (heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev, ussi-maarjapäev), Maarjale pühitsetud kirikud jms. Maarja on üks peamisi legendiliste rahvalaulude tegelasi, temasse suhtutakse kui hella emasse, tihti on ta astunud algse maa ema (vt maajumal) asemele. Eriti hardalt austavad Maarjat setud (Petseri klooster on pühitsetud Maarjale). Maarja populaarsusele osutab ka temanimeliste rahvakeelsete taime- jm nimetuste laialdane levik: maarjahein, -lepp, -kadakas, -kask, -sõnajalg, -rõigas (mädarõigas), -lill (kirikakar), -malts (valge mesikas), -jää, -klaas jne.

Kirjandus

O. Loorits. Grundzüge II, 138–147
M. J. Eisen. Eesti uuem mütoloogia. Tallinn, 1920, 69–84

EE 6, 1992; RKL, 2007 (av)