Tagasi ETBL-i avalehele

maarjakask

Maarjakase tüvi

maarjakask, ka karjala kask (Betula pendula var carelica), arukase pärilik, tavaliselt kidurakasvuline teisend (nimetatakse ka vormiks), kellel on mustriline ja salmiline puidutekstuur. Kasvab looduslikult peamiselt Läänemere piirkonnas ja Kesk-Euroopas üksikpuuna või puuderühmana, harilikult kuivadel paealadel (ei suuda paremates kohtades kasvukiiruses teiste puudega võistelda). Levila piires levik mosaiikne. Eestis on teda peamiselt saartel ning Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Kasvu- ja tüvevormilt äärmiselt varieeruv: võib olla üsna kitsavõraline hästi laasunud ühetüveline kõrge puu või (sagedamini) madal, jässakas, kõvera või sirge tüvega puu, millel on õunapuutaoline võra ning tugevad ja laiuvad oksad, võib olla nii ühe- kui ka mitmetüveline, on ka põõsaid või põõsataolisi puid. Tüvel ja okstel on teatud vahedega mitmesuguse kujuga sõlmjad paksendid või puhetised, millel on lõhed ja paksem korp kui paksendite vahel olevatel tüveosadel. Mõne maarjakase tüvi võib olla ka ribiline. Maarjakaske paljun­datakse generatiivselt, üha rohkem meristeemmeetodiga. Vaba tolmlemise korral on maarjakase tunnuste pärandumine järglaskonnale varieeruv (kuni 50%-ni järglastest). Maarjakase hele- kuni tumepruun kirimustriline puit on tihe, raskesti lõhestatav ning hästi poleeritav. Maarjakase tüvepuit on väga hinnaline, seda mõõdetakse kaaluga ning sellest valmistatakse spooni (auto- ja mööblitööstuses ning tisleritöödeks), oksapuidust tehakse meeneid.

Maarjakase uurimise, aretamise, kasvatamise, kasutamise ja töötlemise ning tema geenifondi säilitamise ühendus on Maarjakase Selts, asutatud 2000 Tartus, 2011 oli sellel umbes 100 liiget. Esimees on Ivar Sibul.

Välislingid

EME 2, 2009 (I. Sibul)