Tagasi ETBL-i avalehele

Läänemere taimestik

Karerohevetikas Merivälja kivide ümber

Adruvall Meriväljal

Meriheina heidis Harilaiul. Merihein kasvab sublitoraalis pehmetel põhjadel

Läänemere taimestik on liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Väheseid õistaimeliike loetakse teisesteks mereasukateks. Nii nagu teised taimed, vajavad ka meretaimed fotosünteesimiseks valgust (oluline on nii vette tungiva valguse energia hulk kui ka spektraalne koostis). Spektri punane osa neeldub juba mõne meetri sügavuses, ja kuna klorofüll neelab põhililiselt punast valgust, saavad rohelised taimed (õistaimed, rohe- ja mändvetikad) kasvada ainult madalas rannaäärses vees. Sügavamal kasvavad pruun- ja punavetikad saavad fotosünteesida seetõttu, et nad sisaldavad lisaks klorofüllile täiendavaid värvipigmente. Vetikad võtavad toiteaineid veest kogu kehapinnaga, merepõhi on neile ainult kinnitumiskohaks. Nad kinnituvad risoidide, mitmesuguste ketaste jm moodustiste abil hämmastavalt tugevasti kividele ning kaljudele ja taluvad sel viisil üsna suurt lainetust.

Eesti rannikumeres võib mikrovetikaid olla kuni 1200 liiki. Kõige rohkem on ränivetikaid (ligi 600 liiki, neist suurem osa on bentilised ehk põhjaeluviisilised), rohevetikaid (üle 200 liigi) ja sinivetikaid (umbes 130 liiki). Soome lahes on mikrovetikaliike üle kahe korra rohkem kui Liivi lahes (vastavalt 1100 ja 500). Biomassi moodustajatena on olulised ka mõned viburvetikate ehk flagellaatide rühmad, näiteks vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga sinivetikad ja nanoplanktilised (läbimõõt 2–20 μm) viburvetikad. Mõnel sügiselgi on ülekaalus ränivetikad. Eesti rannikuvete makrofüütidest on leitud 12 punavetika-, 17 pruunvetika-, 10 mändvetika- ja 27 rohevetikaliiki.

Õistaimed saavad toiteaineid nii veest kui ka juurte abil põhjasetetest. Nad kasvavad ainult suure lainetuse eest kaitstud pehmepõhjalistes lahtedes ja rannakäärudes. Rannikumere pehmepõhjalisi kaitstud alasid asustavad peamiselt kare mändvetikas (Chara aspera), kamm-penikeel (Potamogeton pectinatus), kaeluspenikeel (P. perfoliatus), niitjas penikeel (P. filiformis) ning lahtiste pruun- ja punavetikate kooslused. Väga tihti võib madalas rannavees kohata harilikku haneheina (Zannichellia palustris) ja harilikku heinmuda (Ruppia maritima). Soolasemat vett (soolsus vähemalt 5–6‰) eelistavad meri-särjesilm (Ranunculus baudotii), pikk merihein (Zostera marina) ja haruldane keerd-heinmuda (Ruppia cirrhosa).

Tõelisi (ainult soolase veega kohastunud) meretaimi leidub vaid Läänemere lõunaosas, suuremat soolsust eelistavate liikide arv väheneb järk-järgult ida ja põhja suunas. Kattegatis, kus vee soolsus on 30‰, on loendatud 422 liiki makrovetikaid, Põhjalahe põhjaosas on see arv vaid 42. Nõrga soolsusega aladel leidub ka vähest soolsust taluvaid mageveeliike, kuid neid on arvuliselt vähem kui väljalangenud merelisi liike. Üsna palju on liike, mis on riimveega hästi kohastunud ning mida on arvukalt või isegi massiliselt ka väiksema soolsusega piirkondades – pruunvetikatest põisadru, Sphacelaria arctica ning niitja tallusega eutrofeerunud keskkonda eelistavad Pilayella ja Ectocarpus, punavetikatest Furcellaria lumbricalis ning Polysiphonia ja Ceramium’i liigid, rohevetikatest Cladophora ja Enteromorpha liigid.

Osa Läänemere taimi on kääbustunud: nad on Läänemeres palju väiksemad kui nende liigikaaslased ookeanis. Ka Eesti rannikumere piires võib üht ja sama liiki taim olla suuruselt erinev. Näiteks kasvab Eesti vetes väga levinud punavetikas agarik Sõrve poolsaare läänerannikul 8–11 cm, lahtedes ainult 4–5 cm kõrguseks (võrdluseks: Briti saarte ümbruses on ta 30 cm kõrgune).

Õistaimede liike on Läänemeres napilt – meri-särjesilm (Ranunculus baudotii), sõõr-särjesilm (R. circinatus; vähesed leiud), räni-kardhein (Ceratophyllum demersum; Läänemere esmasleid 1984 Matsalu lahes), tähkjas vesikuusk (Myriophyllum spicatum; talub väga erineva soolsusega vett), kamm-penikeel (kümmekonnast penikeele liigist kõige sagedam liik), harilik hanehein (Zannichellia palustris; teda levitavad veelinnud), keerd-heinmuda (Ruppia cirrhosa; puhta vee indikaatortaim), harilik heinmuda (R. maritima), pikk merihein (Zostera marina; kasvab Eesti vetes enamasti 30–40 cm kõrguseks) ja meri-näkirohi (Najas marina; vähesed leiud).

Majanduslikult kasutatakse Läänemere taimedest agariku lahtist vormi (estagari tootmiseks, aastast 1967; vaata agar), põisadrut (väetamiseks; sisaldab kaks korda rohkem lämmastikku kui loomasõnnik) ja meriheina (näiteks polsterdamiseks ja täitematerjaliks).

Mereveetaimkonna kasvukohatüüp

Kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi kuulub Läänemere taimestik mereveetaimkonna tüüpi (loe täiendavalt Eesti taimkonnad). Ta jaguneb omakorda hüdrolitoraali, sublitoraali ja pelagiaali alltüübiks.

  • Hüdrolitoraal hõlmab rannanõlva osa keskmisest veepiirist kuni paguvee alampiirini. Tema taimkatet mõjutavad tugevasti lained ja talvine jää. Taimekooslused ei ole siin enamasti välja kujunenud, on esikoosluste laike, mille moodustavad soolarohi (Salicornia europaea), rand-soodahein (Suaeda maritima), rand-ogamalts (Salsola kali), hall soolmalts (Halimione pedunculata), valge kastehein ja kollakas kastehein (A. straminea) ning liiv-merisinep. Paljudes madalates lahtedes ulatuvad hüdrolitoraali ka roostikud.
  • Sublitoraal ulatub paguvee alampiirist põhjataimestiku alampiirini. Pehmel põhjal kasvavad peamiselt kare mändvetikas, pikk merihein, keerd-heinmuda, kamm-penikeel ja agarik, kõval põhjal on valdavad põisadru, agariku kinnituv vorm Furcellaria lumbricalis f. lumbricalis ning pruun- ja punavetikad.
  • Pelagiaalis ehk veekehas kasvav taimestik (fütoplankton) areneb Läänemeres ainult ülemistes veekihtides, kus on piisavalt valgust – mere avaosas kuni 50 m sügavuseni, lahtedes kuni 20 m sügavuseni. Fütoplanktoni liigiline koosseis ja arvukus muutuvad aastaajast sõltuvalt tugevasti. Liigi- ja isendivaeseim on see talvel, mil valdavad ränivetikad, kõige rikkalikum aga kevadel, eriti lahtedes, kuhu suured jõed kannavad biogeenseid aineid. Suvel võib sageli täheldada massilist sinivetikate paljunemist, mis põhjustab nn vee õitsemist.

Kirjandus

  • T. Trei. Taimed Läänemere põhjal. Tallinn, 1991.

EE 11, 2002 (T. Trei, A. Jaanus, H. Kukk, J. Paal); muudetud 2011