Sinivetikate õitseng Soome lahel 1997. aasta juulis

sinivetikad, õieti tsüanobakterid ehk sinikud (Cyanobactera; ingl blue-green algae, ka blue-green bacteria, vn цианобактерии, ka сине-зелёные вoдоросли), arengulooliselt vanim (üle 3 miljardi aasta) vetikate (bak­terite) hõimkond; umbes 2000 liiki. Sinivetikate raku ehitus sarnaneb bakterite omaga, eluvorm ja toitumistüüp (fotoautotroofia) on aga nagu vetikatel. Arengulooliselt kuu­luvad sinivetikad seega bakterite, ökoloogiliselt aga vetikate hulka.

Sinivetikad on üherakulised, koloonialise või niitja struktuuriga. Raku ehitus on eeltuumne (kindlakujulist, membraaniga ümbritsetud tuuma ja mitokondreid ei ole). Fotosünteesivad lamellid (tülakoidid) ei paikne rakus pakkidena, vaid asuvad plasmas hajali. Paljunevad vegetatiivselt ja sugutult (spooridega), üle saja liigi seob õhulämmastikku. Enamik neist on palja silmaga nähta­matud, kuid kolooniatena muutuvad nähtavaks. Elavad mage- ja merevees, niiskel mullal, aga ka lius­tikel, kõrbetes ja kuumaveeallikates. Soe, toiteainerikas veekeskkond on sinivetikate eluks parim. Vees elavad sinivetikad kuuluvad funktsionaalselt taimse hõljumi hulka ja on toiduahela alguslüli (neist toituvad zooplankterid). Kui vetikaid on massiliselt, põhjustavad nad (eriti need, mis sisaldavad gaasivakuoole) sageli veeõitsenguid, mida on enim (tavaliselt juulis ja augus­tis) tugevalt eutrofeerunud järvedes, tiikides ja mere­lahtedes. Avamerel on õitsengud nähtavad suurte veepinnakogumitena.

Mitukümmend liiki sinivetikaid võib produtseerida eriti püsisoojastele loomadele mõjuvaid väga tugevatoimelisi maksa- ja närvimürke ning nahka ärritavaid ühendeid. Veeõitsengu korral ei tohiks veekogus viibida (eriti ohtlik on see väikelastele), loomadele on ohtlik selle vee joomine (Eestis on vetikamürgid põhjusta­nud paaril korral kariloomade hukkumise).

Mere sinivetikas Nodularia spumigena

EE 8, 1995; VE, 2006; EME 2, 2009; muudetud 2011