meresetted (ingl marine sediments, vn  морские отложения), merede ja ookeanide põhjas tekkinud setted.  Koostisosade päritolult, tera jämeduselt ja mineraalselt koostiselt on nad erinevad. Meresetteid liigita­takse koostise, tekkeviisi ja -koha järgi. Terrigeensed meresetted (näiteks kruus, liiv, aleuriit, savi) tekivad mais­maalt veekogudesse kandunud murenemissaadustest. Biogeensed meresetted (näiteks СаСО₃-rohked globigeriin- ja pteropoodmuda ning SiO₂-rohked diatomee- ja radiolaarmuda) tekivad seal, kus leidub palju orga­nismide lubi- ja räniskelette või nende osi. Kemogeensed meresetted (glaukoniit ning raua-, mangaani- ja fosforiidikonkretsioonid) tekivad merevee soo­lade sadestudes või muude keemiliste ja biokeemiliste prot­sesside tagajärjel. Vulkanogeensed meresetted (pms vulkaaniline tuhk) kuhjuvad aktiivse, eeskätt veealu­se vulkanismi aladel. Polügeenseks ehk segatekkeliseks meresetteks nimetatakse terrigeensest, vulkanogeensest ja kemogeensest ainest moodustunud setet (punast süvameresavi, milles leidub meteoriitse raua kuuli­kestena maavälist tolmu). Tekkekoha järgi jaotatakse meresetted madalmeresetteiks ehk šelfisetteiks (ranna-, laguuni-, delta- ja rifisetted) ja süvameresetteiks (mandrinõlva ja ookeani põhja, sh süvikute ja süvamere mäeahelike setted). Mandrilaval kuni 100 m sügavusel asuvad jämedaimateralised (Ø üle 0,1 mm) meresetted, mandrilava sü­gavamal alal ja mandrinõlva ülemises osas peenemateralised (Ø 0,1–0,01 mm), mandrinõlva sügavamas osas ja kogu ülejäänud ookeanipõhjas väga peeneteralised meresetted (Ø alla 0,01 mm). Erinevalt mandrisetetest on meresetted suhteliselt paksud ja suurel alal ühtlased. Diageneesis muutuvad meresetted merelisteks settekivimi­teks.

Vaata ka seotud artikleid

• batüaalisete
• litoraalisetted
• mereline ravimuda
• pelaagisete
• punamuda
• šelfisetted
• süvameresetted

EE 6, 1992; MerLe, 1996; VE, 2006