Eestis tekkisid geograafia kui teaduse alged Rootsi-aegses Tartu ülikoolis ning need seostusid matemaatika, astronoomia, geodeesia, inseneriteaduse ja kartograafiaga. Geograafia teenindas ka ajalugu ja riigiteadust. 17. sajandi II poolel mõjutas geograafiat 1650 Amsterdamis ilmunud Bernhardus Vareniuse teos „Geographia generalis”. Pärast Eesti ala liitmist Venemaaga sai tähtsaimaks geograafiateaduse keskuseks 1724 rajatud Peterburi Teaduste Akadeemia, kus leidis rakendust ka Eestist võrsunud teadlasi. Tartus tegutsenud Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Looduseuurijate Seltsi väljaannetes avaldati ka geograafiakäsitlusi. 1802 taasavatud Tartu ülikoolis polnud omaette geograafiakabinetti, geograafia kuulus humanitaar- ja loodusteaduste abiteaduste hulka. Eesti geograafia arengut mõjutas Alexander von Humboldti Venemaa-uurimisreis, mille vältel ta külastas 1829 ka Tartut. Humboldtiga kohtunud Tartu õpetlased said sellest innustust Venemaa vähetuntud aladele uurimisreiside korraldamiseks. Rohkesti Tartu ülikooli kasvandikke töötas Peterburi Teaduste Akadeemias, tuntuimad geograafia arendajad olid Karl Ernst von Baer ja Alexander Theodor von Middendorff, kes 1845 koos Ferdinand von Wrangelli ja Friedrich Lütkega asutasid Peterburis Vene Geograafiaseltsi. Poliitilist geograafiat arendas Tartu ülikoolis 1803–09 Adam Christian Gaspari, keda Saksamaal tunti teadlaste A. von Humboldti, Carl Ritteri, Ferdinand von Richthofeni ja Friedrich Ratzeli eelkäijana. Carl Albert Rathlef pööras põhitähelepanu Balti kubermangude hüdrograafiale ja orograafiale. Aastast 1841 Tartu ülikoolis füüsikaprofessorina töötanud Ludwig Friedrich Kämtz, kes luges ka füüsilise geograafia kursust, pidas loodusgeograafia ülesandeks maapinna looduslike komponentide vaheliste seoste uurimist. 1842 tõstis Kämtz esile inimese tegevuse geograafilisi tahke uuriva teadusharu (Anthropogeographie, anthropologische Geographie). 1871–91 Tartu ülikoolis töötanud Johann Karl Friedrich Weihrauch pani aluse ilmavaatlustele ja nüüdismeteoroloogiale, mille arendamist jätkas 1894–1918 Boriss Sreznevski. Eesti iseseisvuseelses Tartu ülikoolis 1802–1918 tehtud geograafiaalane uurimistöö toimus pikka aega saksa ning seejärel vene keeles ning polnud seotud kohalike olude uurimise ega kooliõpetusega. Eestikeelse geograafia arendamisele püüdis kaasa aidata Eesti Kirjanduse Selts.

Geograafiateadus Eesti Vabariigis 1918–40

Süstemaatiline oma maad uuriva geograafiateaduse arendamine algas alles iseseisvas Eesti Vabariigis. 1919–23 töötas TÜ-s Johannes Gabriel Granö, kes asutas geograafiakabineti, pani aluse eestikeelsele geograafia õpetamisele ja rajas eesti-soome koolkonna. Ta määratles uurimisülesanded ja töötas välja uurimismetoodika, pannes aluse Eesti maastike uurimisele ja teaduslikule kodu-uurimisele. Hakati looma eestikeelset geograafiaterminoloogiat ning üllitama maakondlikke koguteoseid. 1924–26 TÜ-s töötanud Mihály Haltenberger tegeles Baltimaade, sh Eesti üldise ja poliitilise geograafiaga, uuris Eesti linnade talitlust ning algatas teadusüllitiste sarja „Publicationes Instituti Universitatis Dorpatensis Geographici” (1925–43, aastast 1929 „Publicationes Instituti Universitatis Tartuensis Geographici”). Granö õpilastest lülitus kodu-uurimisse Jaan Rumma, maastikutüüpe asus selgitama August Tammekann. Tammekann eristas Eestis kaks põhipiirkonda, mille Granö teine tuntuim õpilane Edgar Kant nimetas Kõrg- ja Madal-Eestiks. Tammekann uuris ka Põhja-Eesti klinti ja arendas koos Kantiga temaatilist kartograafiat. Kant rajas 1928 TÜ majandusgeograafia seminari ning käivitas sarja „TÜ Majandusgeograafia Seminari Üllitised” (1931–40, aastast 1939 „TÜ Majandusgeograafia Instituudi Üllitised”). Kanti põhiline teene oli Eesti inimökoloogiline, asustus- ja majandusgeograafiline uurimine ning teaduslikult põhjendatud haldusjaotuse väljatöötamine. Linnageograafia- ja asustussüsteemialaste uurimustega saavutas Kant rahvusvahelise tunnustuse. Eduard Markus täiendas maastike uurimist kompleksprofiilide juurutamisega.

Geograafiateadus Eesti NSV-s

Nõukogude anneksiooni ajal käivitati Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) Jakob Kentsi ja Endel Varepi juhtimisel geograafiaõpetajate koolitamine ning 1950. aastail taastati ka uurimistegevus. E. Varep paistis silma rohkete ajaloolis-geograafiliste ja -kartograafiliste ning looduskaitseliste ja maastikuteaduslike uurimustega. Majandusgeograafiat hakkas õpetama ja arendama Salme Nõmmik, kelle teoreetilised tööd detailse majandusgeograafilise liigestuse, sotsiaal-majandusgeograafia ning linna- ja maa-asustust hõlmava ühtse asustussüsteemi kohta leidsid laialdase kõlapinna NSV Liidu geograafide hulgas. TRÜ-s arendati ka rakenduslikku territoriaalplaneerimist (Ants Raik), korraldati geomorfoloogia- (Endel Hang), maastike- (Väino Lepasepp, Ivar Arold, Elle Linkrus) ja taimegeograafiaalaseid uuringuid (Viktor Masing) ning käsitleti Väinamere (Heino Mardiste), Peipsi järve (Leo-Peeter Kullus), Eesti rahvastiku, asustuse ja rahvarände (Ann Marksoo), maa-asustuse (Virma Murel), haldusjaotuse (Ott Kurs), sotsiaalgeograafia (Tiina Raitviir), linnakeskuste (Uudo Pragi), inimühiskonna territoriaalkoosluste (Hardo Aasmäe), valgalade kui geosüsteemide modelleerimise (Jüri Roosaare) jm probleeme. Kuigi okupatsioonivõimud salastasid kartograafilise materjali, õnnestus taastada temaatiline kartograafia (Lev Vassiljev). TRÜ-s (sh 1968–92 majandusgeograafia kateedris) koolitatud eriteadlased arendasid koos teiste erialade teadlastega uurimistegevust nii Eesti Geograafia Seltsi raames kui ka Teaduste Akadeemia uurimisinstituutide süsteemis: tegeldi teoreetilise geograafiaga ja täiendati uurimismeetodeid (Uno Mereste), käsitleti Eesti majandusgeograafiat ja regionaalökonoomikat (Vello Tarmisto), rahvastiku, asustuse ja linnade geograafiat (Kaljo Laas, Harry Paalberg, Rita Ehrlich, Leonid Volkov), kohalikke keskusi ja nende tagamaid (Elvi Sepp), turismigeograafiat (Tiia Karing), mulla-, agro- ja mikrokliimat (Lembit Int, Peeter Karing, Jaan Jõgi), meditsiinigeograafiat (Mati Rahu), paleogeograafiat ja ökoloogiat (Jaan-Mati Punning), maastike ja meresaarte kujunemist (Urve Ratas) ning maastikuliigestust ja põllumajandusmaastikke (Kallio Kildema).

Geograafiateadus aastast 1991

Pärast Eesti taasiseseisvumist taastati TÜ-s geograafia instituut, aastast 2007 geograafia osakond loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) ökoloogia ja maateaduste instituudis. Aastast 1992 uuritakse TÜ-s rahvusvahelises koostöös Eesti põllumajandusmaastike muutumist ja puhverökosüsteeme (Ülo Mander, Valdo Kuusemets, Ain Kull, Krista Lõhmus, Hannes Palang), käsitletakse kliima muutumist (Jaak Jaagus) ja vetevõrgu arengut (Arvo Järvet), Eesti asustust ja rahvarännet (A. Marksoo, Hill Kulu, Tiit Tammaru), soome-ugri ja turgi rahvaste etnogeograafiat (O. Kurs), linnageograafiat (Jussi Jauhiainen), regionaalarengut (Garri Raagmaa) ning kartograafia ja geograafia ajalugu (H. Mardiste, Vello Paatsi), tehakse geoinformaatilisi ja kartograafilisi rakendusuuringuid (Tõnu Oja, Jüri Roosaare, Kalle Remm). Tallinna Ülikoolis tegeletakse geoökoloogiliste probleemidega ja uuritakse inimmõju looduskeskkonnale (Anto Raukas, Tiiu Koff, Urve Ratas, Mati Ilomets, Mihkel Kangur, Tiit Vaasma). Eestis on geograafiaalased uurimused ilmunud „TRÜ Toimetiste” sarjas (1960–88) ning TÜ geograafia instituudi (aastast 1999) ja Eesti Geograafia Seltsi väljaannetena (aastast 1957).

Kirjandus

• Geoloogia rajajooni Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IX. Tallinn, 1993
• Geograafia ajaloost Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, XI. Tallinn, 1995
• O. Kurs. Geograafia-asutused Euroopas ja Eestis. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 29, 1995
• E. Tammiksaar. Geograafia õpetamisest Tartu Ülikoolis aastatel 1802–1891. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 29, 1995
• O. Kurs. Geography in Estonia 17th–20th Centuries. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 83, 1999
• H. Mardiste. Teaduskraadi kaitsnud Tartu Ülikooli geograafia eriala vilistlased. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 32, 1999
• A. Raukas,  V. Paatsi. The 20th century milestones of Estonian geography. – Estonia: geographical studies 8, 2000
• Ü. Mander, E. Uuemaa, T. Pae (toim). Uurimusi eestikeelse geograafaa 90. aastapäeval. Tartu, 2009
• E. Tammiksaar, T. Pae, Ü. Mander. Uurimusi eestikeelse geograafia 95. aastpäeval. Tartu, 2014

Välislink

• Ott Kurs. Geograafia teaduse ajalugu Eestis. TÜ geograafia osakonna kodulehel

EE 11, 2002 (Ott Kurs); muudetud 2014