poliitiline geograafia, poliitgeograafia, inimgeograafia haru, mis uurib poliitiliste nähtuste piirkondlikku eripära, nende muutumist ja valitsevate poliitiliste jõudude vahekorda, arvestades geograafiliste olude mõju poliitikale ning poliitiliste otsuste mõju loodus- ja kultuurmaastikule. Poliitiline geograafia on tihedas seoses rahvastikugeograafia, sõjanduse, ajaloo, sotsioloogia ja rahvusvahelise õigusega. Poliitilise geograafia osa on valimis- ehk elektoraalgeograafia. Poliitilise geograafia üheks rakenduseks on geopoliitika.

Teadusliku poliitilise geograafia rajaja on Friedrich Ratzel. Eestis on sellega tegelnud Edgar Kant, Ott Kurs, Tiina Raitviir (valimisgeograafia) ja Eiki Berg. Poliitilist geograafiat on õpetatatud Tartu Ülikooli geograafia osakonnas (aastast 1989) ja riigiteaduste instituudis (aastast 1992) ning Tallinna Ülikoolis 1999–2002.

Kirjandus

• O. Kurs. Poliitgeograafia arengulugu. – Akadeemia 1993, 12
• O. Kurs. Poliitgeograafia Eestis. – Akadeemia 1996, 1

EE 13, 1999; muudetud 2014