inimgeograafia, vananenud nimetused humaangeograafia, inimmaateadus, inimesemaateadus (ingl human geography, pr géographie humaine, sks Humangeographie), üks geograafia kahest põhiharust (teine on loodus- ehk füüsiline geograafia), mis uurib inimühiskonna toimimise ja arenemise ruumilisi seaduspärasusi. Inimgeograafia analüüsib inimolemise suhteid nii looduse kui ka ühiskonna seisukohast ning sünteesib neid kohalikul, piirkondiikul ja ülemaailmsel tasandil.

Inimgeograafia mahukamad haruteadused on: majandus-,  sotsiaal-, rahvastiku- ja asustusgeograafia, kultuurigeograafia, poliitiline (sh valimis-) geograafia, ajalooline geograafia jm. 

Inimgeograafia kujunemine

Inimgeograafia kui teadusharu alged hakkasid  välja kujunema 19. sajandi esimesel poolel Carl Ritteri teadustöödega, mida arendas edasi Friedrich Ratzel („Anthropogeographie”, 1882) sajandi lõpul. Eraldi teadusharuna kujunes inimgeograafia välja 20. sajandi algul Otto Schlüteri (1872–1959), Jean Brunhes´i (1869–1930; „La geographie humaine", 1925), Paul Vidal de la Blache, Ellsworth Huntingtoni (1876–1947) jt töödega.

Inimgeograafia Eestis

Eestis pani inimgeograafiale aluse Johannes Gabriel Granö 1920. ja 1930. aastail, käsitledes geograafia uurimisobjektina ümbrust (ruumi, territooriumi) kõige laiemas mõistes. Edgar Kant uuris esmakordselt linna (asulat) kui organismi ja koostas teadaolevalt esimese maailma tarbimisgeograafilise (konsumatsioonigeograafia) rajoneerimise. Nõukogude ajastu algperioodil keskenduti kohustuslike marksistlike mõjutuste tõttu eelkõige majandusgeograafiale. 20. sajandi 70. aastate algul laiendati Tartu Riikliku Ülikooli geograafia osakonnas uurimisvaldkondi, rakendades E. Kanti teaduslikku pärandit. Ühiskonna ruumilise olemise terviklikuks käsitlemiseks alustati asustuse, rahvastiku-, pendelrände (Ann Marksoo jt), sotsiaal- (Tiina Raitviir jt) ja sotsiaal-majanduslike territoriaalkomplekside (Salme Nõmmik, Hardo Aasmäe) uuringuid. Inimgeograafia mõiste võeti taas kasutusele Ott Kursi eestvõttel 1992, kui TÜ senine majandusgeograafia kateeder kujundati ümber inimgeograafia õppetooliks. Põhjamaades nimetatakse inimgeograafiat sageli kultuurigeograafiaks (sm kulttuurimaantiede, rts kulturgeografi).

EE 13, 1999; muudetud 2014 (H. Aasmäe)