Eduard Markus (2. V 1889 Meoma küla, Kavastu vald, Tartumaa – 5. I 1971 Columbus, Ohio, USA), loodus- ja kooligeograaf, pedagoog, dr phil nat (1928). Lõpetas 1909 Tartu Õpetajate Seminari ja 1920 Petrogradi geograafiainstituudi. Oli Koerus, Pavlovskis ja Petrogradis õpetaja ning Vjatkas õppejõud. Opteeris 1921 Eestisse, töötas seejärel aastani 1944 mitmes Tartu koolis õpetajana ja 1924–28 linna koolinõunikuna. 1926–44 töötas Tartu Ülikooli õppejõuna (aastast 1928 eradotsent, aastast 1938 dotsent, aastast 1940 täitis professori ülesandeid). Juhtis 1942–44 Tartu linnauurimise toimkonda. Lahkus 1944 Eestist, oli Balti Ülikooli (Pinnebergis, Hamburgi lähedal) geograafiaprofessor. Siirdus 1949 USA-sse, oli 1949–56 teadustööl Ohio ülikooli uurimiskeskuses (Columbuses) ja Clarki ülikoolis (Worcesteris).

Tähtsaimad uurimused peamiselt loodusgeograafia alalt (huvitunud eriti väikestest maastikuüksustest). Markus on Eesti maastikuteaduse pioneer. Määratles esimesena (20 aastat enne Vladimir Sukatšovi) looduskompleksi (ökosüsteemi) biogeotsönoosi tähenduses. Oli maastikurajoonimise ja maastikuökoloogilise mõtteviisi arendaja ning teerajaja maastiku arengu ja selle tasakaalu mõistmisel. Käsitles uudselt maastiku dünaamikat, selle geneetilisi ja põhjuslikke aspekte. Võttis maastikuteaduses kasutusele uusi võtteid (kompleksprofiilimise, nihke, kordumis, reastamis jm põhimõtted). Avaldas 1936 geograafilise põhjuslikkuse kohta mahuka uurimuse, milles püüdis ühendada Saksa ja Vene maastikuteaduse koolkonna vaateid. Käsitlenud ka ookeanide regionaalse liigendamise küsimusi, Atlandi ookeani mõju Euroopa kliimale ja Eesti põlevkivikaevandamise majandus-geograafilisi aspekte.

Oli Jakob Kentsi kõrval tunnustatuimaid kooligeograafe. Pidas tähtsaks töökooli põhimõtteid, loodusvaatlusi ja kaardianalüüsi. Avaldanud metoodikaalaseid artikleid, koostanud kooligeograafia-alaseid väljaandeid ning õpikuid, sh uuendusliku „Eesti geograafia õpperaamatu” (1939). Oli Loodusuurijate Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

USA-s uuris peamiselt kooligeograafia ja geopoliitika probleeme (uurimuste sari „Contemporary geopolitical issues”). Pensionärina huvitus ajaloolisest geograafiast.

Talle on püstitatud mälestuskivi sünnikohas Tartumaal Vara vallas Meoma külas.

Töid

• Maateaduslikke ülesandeid koolidele. Euroopa (1930)
• Maad ja rahvad (1930, koos A Veidermaniga, ka toimetaja)
• Maateaduse õpperaamat algkooli V klassile: välismaailmajaod (1931, ⁴1939)
• Eesti geograafia õpperaamat. Keskkoolile (1939)

Organisatsiooniline kuuluvus

• 1922–25 Tartu Õpetajate Seltsi esimees
• 1924–25 Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige
• 1924–25 Tartu Keskkooliõpetajate Seltsi juhatuse liige

Kirjandus

• Eesti avalikud tegelased. Tartu, 1932
• Eesti Biograafiline leksikon. Täiendusköide. Tartu, Tallinn, 1940
• E. Varep. Väsimatu otsija. – Eesti Loodus 1969, 4
• E. Varep. Eduard Markus 1889–1971. – Eesti Loodus 1971, 5
• M. Karmo. Eduard Markuse maastikuteaduslikust pärandist. –Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XIV. Tartu, 1983
• Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik. Stockholm, 1984
• Looduslikud protsessid ja inimmõju Eesti maastikes. (Kogumik, pühendatud Eduard Markuse 100. sünniaastapäevale) Tallinn; Tartu, 1989
• M. Karmo. Eduard Markus rahvusliku maateaduse mõtte edasiviijana. – Eesti Loodus 1989, 5
• V. Masing. Kohtumised Eduard Markusega. – Akadeemia 1989, 8
• Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn, 1996
• O. Kurs. Mitmekülgne geograaf Eduard Markus. – Ajalooline ajakiri 1999, 2

EKBL, 1996 (V. Rehema); EE 14, 2000;  ETeadBL 2, 2006 (M. Karmo); muudetud 2011