Märjamaa kihelkond hõlmas Läänemaal enamiku nüüdsest Märjamaa vallast. Moodustas 13. sajandi alguses koos Kullamaa ja Vigala ümbrusega muinaskihelkonna (nime ei ole ürikuist leitud). Märjamaa alal asusid Konuvere ja Sõtke muinaslinnus. Märjamaa kirikukihelkond moodustati arvatavalt 13. sajandil (esmamaining 1364, Mariema). 13.–16. sajandil kuulus suurem osa kihelkonnast Saare-Lääne piiskopile, väiksem osa (Sõtke ümbrus) ordule. Kastile ja Lümandusse rajati vasallilinnus. 1560 oli Märjamaa kihelkond talurahvaülestõusu keskusi. Rootsi võimu ajal kuulus piirkond Koluvere linnuselääni. Haimres oli 1717–95 Sulu paberiveski; Haimre ja Orgita murdude ehituspaasi veeti 18. sajandil Peterburi. Talusid hakati Märjamaal päriseks ostma suhteliselt hilja. Detsembris 1905 põletasid töölissalgad pooled mõisad. 6. II 1906 hukkas karistussalk Märjamaal 3 talupoega ning andis 79-le ihunuhtlust. 1908 asutati Märjamaal haridusselts ja 1910 põllumeesteselts, 1911 peeti esimene kohalik laulupidu. Seoses usuvahetusliikumisega asutati Märjamaal 1886 õigeusu kogudus (tegutses 1960. aastateni) ning 1892 ehitati sinna kirik.

Märjamaa Maarja kirik

Märjamaal langenud sõdurite mälestusmärk-kirikuvärava (avati 11. septembril 1932) ehitamine

Märjamaa Ühismeierei (Läänemaa suurim) peahoone 1935. aastal

Kirjandus

• K. Laigna. Märjamaa ja Kullamaa. Tallinn, 1973

Välislingid

• Märjamaa kihelkond Eesti mõisaportaalis
• Märjamaa kihelkond Eesti Rahva Muuseumi koduleheküljel

EE 12, 2003