Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti ala taimkate Hilis-Holotseenis

Rannaniite on kujundanud ka lambad

Puisniidud on kujunenud niitmise ja karjatamise tulemusena

Kadakatega nõmmemännikud kasvasid Kagu-Eesti liivadel juba muistsel ajal

2500 aastat tagasi alanud ja praeguseni kestvat Hilis-Holotseeni iseloomustab eelnevast niiskem ja jahedam subatlantiline kliima. Ajajärgu alguses kuusikud mõnevõrra taandusid ja suurenes lepikute pindala, ent pisut hiljem, umbes meie ajaarvamise alguses, saavutas harilik kuusk Eesti alal oma teise levikumaksimumi. Mõnevõrra laienesid ka männikud, mis kasvasid üldjoontes samades piirkondades, kus praegugi asuvad peamised männimetsade massiivid – liivase lähtekivimiga muldadel (eriti Kagu-, Põhja- ja Lääne-Eestis) ning õhukese muldkattega looaladel. Subatlantilises kliimastaadiumis suurenes varasemaga võrreldes oluliselt turba juurdekasv; rabamännikute arvel laienes rabade pindala, rohkesti tekkis juurde uusi rabasid. Arumetsade soostumine suurendas rabastunud metsade osatähtsust, järvede veetaseme tõusuga kaasnes madalsoode pindala suurenemine. Laialdaste lamminiitude taimkate oli valdavalt puudeta, madalsoid katsid enamasti kaasikud.

Metsade areng on pinnasest, veerežiimist, mullastikust ja muudest teguritest olenevalt kulgenud küllaltki erinevalt. Kõige silmatorkavamad on Kõrg-Eesti ja mere alt hiljem vabanenud Madal-Eesti vahelised erinevused. Näiteks on hariliku männi osatähtsus Lääne- ja Loode-Eestis mere pealetungi aladel olnud alati suurem kui Ida- või Kagu-Eestis; Lääne- ja Loode-Eestis kasvas männikuid suhteliselt rohkesti isegi atlantilises kliimastaadiumis, mil nende üldpindala märgatavalt vähenes. Kuuske oli subboreaalses kliimastaadiumis, tema leviku esimese maksimumi ajal, Madal-Eestis hoopis rohkem kui mujal Eestis, teise levikumaksimumi ajal (subatlantilises kliimastaadiumis) aga vähem kui Kõrg-Eestis. Saaremaale, mis suuremalt jaolt vabanes mere alt suhteliselt hiljuti, jõudis kuusk alles subboreaalse kliimastaadiumi alguses ning seal jäi tema levik piiratuks.

Inimese mõju taimkatte kujunemisele kuni noorema rauaaja lõpuni (etappide kaupa)

  • Hilisneoliitikumis, umbes 2200 aastat eKr jõudsid Eestisse nn venekirvekultuuri hõimud, kes olid karjakasvatajad ja tundsid ka kõplapõllundust. Selle alusel võib väita, et Eestis on maad viljeldud vähemalt 120 inimpõlve. Need hõimud eelistasid elupaigana rannikualasid ja saari, kus paepealsed hõredad metsad, mere alt hiljuti vabanenud lagendikud ja perioodiliselt üleujutatavad niidud pakkusid vähenõudlikele kariloomadele piisavalt toitu. Seal leidus ka algeliseks maaviljeluseks hästi sobivaid kerge lõimisega muldi. Tolleaegsed viljelusmaad kujutasid endast kõplaga kobestatud maalapikesi, kus pärast nende sööti jätmist taastus kiiresti looduslik taimkate. Karjatamiseks kasutati ilmselt ka juba tulega hõrendatud võsaalasid. 
  • Pronksiaeg (1500–600 aastat eKr) oli Eestis viljelusmajanduse pikaldase ja visa levimise ning arenemise aeg. Karjakasvatuse ja maaviljeluse tähtsus muutus majanduses järjest suuremaks. Sellal peeti juba kõiki peamisi koduloomi. Pikaajalise karjatamise tagajärjel hakkasid mitmel pool, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis, saartel ning suuremate jõgede lammidel laienema avamaastikulaigud. Laialehiste puude arvukust võis ajapikku üpris oluliselt mõjutada ka talviseks loomasöödaks lehisvihtade tegemine. Nooremal pronksiajal oli asustatud enamik Eesti alast, ehkki Vahe-Eesti ja Alutaguse soostunud piirkondade asustus jäi endiselt hõredaks.
  • Varasel rauaajal (I aastatuhande keskpaigast eKr 1. sajandini pKr) kaasnes maaviljeluse arenemisega ulatuslik sisekolonisatsioon – karjatamiseks ja põllumaaks võeti kasutusele üha uusi alasid. Hakkas tekkima maaviljeluslik püsiasustus; arvatavasti võeti sellal kasutusele konksader. Põhja- ja Lääne-Eestis, kus rähal ja pael leidub rohkesti algeliseks maaharimiseks sobivaid õhukesi huumusrikkaid muldi (rendsiinasid), oli asustus tunduvalt tihedam kui Lõuna-Eestis. Lõuna-Eestis koondus asustus peamiselt leetunud liivmuldadega Võrtsjärve madalikule, Navesti jõe oru veerudele ja Kagu-Eesti kõrgustikevahelistesse orgudesse. Laialdaselt tehti alet. Varase rauaaja lõpus võis olla üles haritud 2–3% Eesti alast.
  • Vanemal rauaajal (1. sajandist 5. sajandini) muutus maaviljelus peamiseks elatusalaks. 1.–4. sajandi kalmetest on leitud esimesi konkssirpe. Märkimisväärselt suurenes rahvastik, laienes asustusala ja hariti üles palju uusi põllumaid. Sisemaal asustati peamiselt kõrgustikke ümbritsevad viljakamad moreenitasandikud, mõhnastikud ja kõrgustike äärealad, need kujunesid põhilisteks viljeluspiirkondadeks. Vanemal rauaajal moodustas põllumaa arvatavasti kuni veerandi tänapäeval haritavast maast ning asulate ümbruses hakkas ilmet andma avamaastik. Saartel ja mandri lääneosas, kus algeline söödiviljelus oli olnud kasutusel üle kahe aastatuhande, asustuse laienemine ja viljakasvatuse areng aeglustus, sest suurem osa põllumaaks sobivaid alasid oli juba hõivatud. Pealegi olid õhukesed ja kerge lõimisega mullad paljudes kohtades ilmselt kurnatud; kahjustavalt võisid põldude saagikusele mõjuda ka sealsete muldade põuakartlikkus ning tuulekanne ja vee-erosioon. Samal ajal võimaldas üha laienev söödiviljelus mullaviljakuse taastumist: pärast ühe- või paarikordset kasutamist: mõneks aastaks sööti jäetud põld kattus rohukamaraga ning kui seda kasutati karjamaana, sai muld rammu sõnnikust. Ilmselt tekkisid sel ajal Lääne-Eestis, saartel ja Põhja-Eesti lavamaal esimesed algelised põlispõllud, mida rannakülades väetati lisaks adruga. Metsade koosseisus võis inimtegevusest tulenevaid muutusi ilmneda sellal ka Lõuna-Eesti kõrgustikel, kus aletamise järel vallandus järsematel nõlvadel mullaerosioon, hoogustus tuulekanne, pääsesid liikvele luited ja kiirenes erosioonist mõjutatud järvede eutrofeerumine. Seoses taimkatte muutumisega muutusid ka mullatekkeprotsessid ja muldade  omadused.
  • Keskmisel rauaajal (5. sajandi II pool kuni 9. sajand) oli Kesk-, Ida- ja Lõuna-Eestis endiselt laialt kasutusel aletamine, kuid siingi muutus söödi- ja söödi-kesaviljelus järjest olulisemaks, ning et üha enam hakati maad väetama, suurenes ka põlispõldude pindala. Sellel ajajärgul hakkas lisaks senistele kokkusurutult paiknevatele küladele ja linnusasulatele tekkima varem asustamata või hõredalt asustatud piirkondadesse hajaasustus. Üksikpered kultuuristasid eeskätt kõrgustikke. Keskmise rauaaja lõpust pärinevad vanimad Eesti ala vikatileiud. Vikateid kasutati nii heina kui ka vilja ja peenema võsa niitmiseks. Vikati kasutuselevõtuga seostub niitude ja puisniitude laienemine.
  • Nooremal rauaajal (10. sajand kuni 13. sajandi algus) oli kogu Eestis valdav juba põlispõldudele ja maa väetamisele tuginev maaviljelus. Selle ajajärgu algusest on teada esimesed rauast sahaterad. Põldudel kasvatati otra, hernest, kaera, nisu, põlduba, naerist ning ilmselt ka lina ja kanepit. 11. sajandi lõpus hakati kasvatama talirukist, mis ei tähendanud mitte ainult uue viljeluskultuuri juurdetulekut, vaid muutust kogu maaharimisviisis: algas üleminek seni valdavalt kaheväljasüsteemilt kolmeväljasüsteemile. Talirukis oli ilmastiku suhtes vastupidav ja andis püsivamat saaki. Koos väetamisega võimaldas see põldude senisest tõhusamat kasutamist. Lõuna-Eestis väetati põlde Lääne-Eestiga võrreldes siiski vähem ning seal oli põlispõldude kõrval endiselt oluline osa alemaadel.

Eesti esimesi põllukultuure on naeris

Maaharimisel oli konksader kasutusel kuni 13. sajandini

Mereäärseid põlde on ammustest aegadest peale rammutatud adruga

Inimese mõju I aastatuhandel pKr looduslikele taimekooslustele (sh metsade kujunemisele)

Aletamisel oli Eesti metsade ja kultuurimaistu kujundamisel suur osa

Peaaegu kõigis viljakasvatuseks sobivates paikkondades olid looduslikud taimekooslused asendunud inimtegevusest mõjutatutega või siis juba üksnes selle najal püsivatega. Tolleaegses põllumajandusmaastikus olid üsna selgelt eristunud niituderohke gleistunud ja gleimuldadega Madal-Eesti ning märksa enam arenenud põllundusega Kõrg-Eesti. Niitude ja puisniitude osatähtsus ulatus I aaastatuhande lõpus taimkattes 10%-ni. 13. sajandiks oli maa metsasus vähenenud 60%-ni varasemast, ehkki algeliste põlluharimisviiside tõttu ei olnud põldude all oleva maa pindala kuigi suur. Arvatakse, et koos söötidega moodustas see Eesti üldpindalast umbes 4,5%, karjatamiseks kasutati kahtlemata hoopis laiaulatuslikumat ala. Varasel rauaajal alanud metsaalade kasutuselevõtuga kujunesid muinasaja lõpuks üldjoontes välja nüüdisaegse põllumajandusmaastiku piirjooned. Hulk tänapäeval tüüpilisi taimekooslusi, näiteks lagedad või kadakatega kattunud loopealsed ning paljud liigivaesed kuusikud ja männikud, on juba mitu tuhat aastat tagasi alanud inimmõju tagajärg. Enne kui loopealsetele laienes inimtegevus, kasvasid seal valdavalt hõredad liigirikka alustaimestuga metsad, mille all oli pika aja jooksul kujunenud õhuke huumusrikas muld. Pärast maa ülesharimist kandis tuul suvel läbikuivanud mulda sageli põllulappidelt ära. Mõne aja pärast jäeti põllud sööti ja neil hakati karjatama loomi. Pikaaegne karjatamine ja halvenenud keskkonnaolud (mikrokliima, niiskusrežiim) takistasid uue metsa võrsumist ning nii kujunes loopealsetel omapärane madalakasvuline taimkate. Viljakatel muldadel kasvanud laialehiste metsade asendumisele subboreaalse kliimastaadiumi lõpus, eriti aga subatlantilise kliimastaadiumi alguses kuuse-lehtpuu segametsadega aitas samuti inimene oma majandustegevusega (aletamise ja raietega) üsna tõhusalt kaasa. Need liigivaesed kuusikud, mida praegu kasvab rohkesti Kesk- ja Ida-Eestis, Sakala kõrgustikul ning Ugandi lavamaal, tekkisid arvatavasti just aletamise ja raiete tagajärjel. Sadade aastate jooksul toimunud korduv aletamine põhjustas järk-järgult muldade vaesumise ja endise koosseisuga taimkate ei saanud muutunud mullastikuoludes ning halvenenud kliima tõttu enam taastuda. Koos muldade viljakuse vähenemisega kadusid nendelt aladelt ka laialehistele metsadele tüüpilised  taimed.

Inimese mõju taimkatte kujunemisele keskkajast kuni tänapäevani (etappide kaupa)

  • Keskajal (13.–16. sajandil) karjatati loomi endiselt rannaniitudel ja loodudel, metsas, võsas, sooservadel ning kesa-, söödi- ja kõrrepõldudel. Metsamaad raadati ikka aletades. Metsa kulus järjest enam ka ehitus-, tarbe- ja küttepuudeks, laevaehituseks, tarade püstitamiseks ja teede täiteks. Mõnel pool, näiteks Läänemaal, hakati heast palgimetsast ja küttepuudest juba puudust tundma. 14.–15. sajandi piirikirjeldustes on mainitud (kuivendus)kraave.
  • Uusajal (17. sajandist 19. sajandi keskpaigani) laiendati teraviljakasvatust märgatavalt ja seega suurenes ka põldude pindala. Üha enam hakkasid senist maastikku ja taimkatet mõjutama kuivenduskraavid, mida rajati mõisate põldudele ja heinamaadele. 18. sajandi II poolel hakati Eestis kuivendama soostunud alasid. Lisaks toimus sellal enneolematu metsade laastamine: saeveskid ja manufaktuurid, klaasi, potase ja pigi valmistamine ning tõrva- ja viinapõletamine nõudsid väga palju puitu, rohkesti veeti seda välja, eriti Rootsi. 18. sajandi lõpus oli Eestimaa kubermangu metsasus vähenenud 28,5%-ni ja Liivimaa kubermangu metsasus 50,5%-ni.
  • 19. sajandi II poolest tugevnes inimese mõju loodusele veelgi. Üha enam metsamaid hariti üles, soostunud metsamaid kuivendati, laiendati teedevõrku, kasvasid linnad. 1887. aastal hinnati Eestimaa kubermangu metsasuseks 19,8% ja Liivimaa kubermangu metsasuseks 24,4%. 1897–1917 kuivendati üle 100 000 ha maad, millest suurema osa moodustas siiski metsa- ja üldkuivendus; põllumaid kuivendati 15 000 ha ja heinamaid 20 000 ha.

Pärast seda, kui Asutav Kogu kehtestas 10. oktoobril 1919 maaseaduse, mille alusel kaotati mõisnike suurmaavaldused ja hakati 1920. aastail müüma talusid päriseks, muutus maa-asulastik tunduvalt hajutatumaks. Maastikupilti ilmusid nn kompostheinamaad: nende rajamiseks maa kuivendati, raiuti maha mättad ja võsa ning kogu ala kaeti kompostväetisega. Heinatöömasinate laiaulatusliku kasutuselevõtmisega kaasnes puisniitude  kividest koristamine ja puudest lagedaks raiumine. Puid ja põõsaid jäeti enamasti kasvama üksnes kraavide ja piirdepeenarde äärde.

  • Pärast Teist maailmasõda muutus Eesti maastikupilt ja taimkatte kasvukohaolud seoses tööstuse arendamise, suurmajandite tegevuse ja põllumajanduse mehhaniseerimisega  äärmiselt. Trastilisem oli see põlevkivipiirkonnas. Nii kattus 1980. aastail põlevkivi tootmisel tekkiva aherainega aastas kokku 400–500 ha suurune maa-ala ning igal aastal teisaldati  550 miljonit kuupmeetrit pinnast. Kokku oli 2002. aastaks põlevkivi kaevandamisega rikutud või muudetud ligikaudu 10 000 ha suurune ala. Enamik sellest  küll rekultiveeriti metsaga ja 110 hektarit võeti  põllumajanduses uuesti kasutusele, jäi nende maade kvaliteet kesiseks. Praegusel ajal (2011) peetakse majanduslikult kasulikumaks rikutud maadele metsa rajamist. Aastas metsastatakse keskmiselt 200 ha tasandatud puistanguid.

Enne 1980. aastaid oli kuivendatud sooalasid kokku umbes 10 000 ha, järgmise kümmekonna aastaga lisandus enam kui 130 000 ha. 1987. aastaks kuivendati soomullaga või turbaga kattunud alasid 180 000 ha ning soostunud või põllumajanduse jaoks liigniiskeid alasid  238 000 ha. Soode kui ökosüsteemide hävimise takistamiseks moodustati 1981. aastal hulgaliselt sookaitsealasid. 1990. aastatest alates on Eesti kultuur- ja loodusmaastikus toimunud suuri muutusi (peamiselt suurmajandite likvideerimise ja talude tekkimise tõttu).

20. sajandi keskpaigas muutus Eesti maastik põlevkivipiirkonnas tunduvalt. Esiplaanil Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaadi tuhamägi

20. sajandi 70. aastatel hakati suurmajandites söödakultuurina suurtel pindadel kasvatama ida-kitsehernest, kes hakkas ka loodusesse levima

Inimese mõju taimestiku koosseisule

Inimtegevusega seoses on oluliselt muutunud ka taimestiku koosseis. Kõige rohkem leidub inimese sissetoodud ja väga ammu naturaliseerunud liike (arheofüüte) meie niidukooslustes. Püsivalt niidukooslustes kasvavad kunagised tulnukliigid on näiteks lamba-aruhein (Festuca ovina), harilik kerahein, lõhnav maarjahein, põldtimut, harilik raudrohi, roomav tulikas ja humallutsern (Medicago lupulina). Võib oletada, et mõni tulnukliik kasvas algselt ka ürgsetes metsades, näiteks hõredamates lehtmetsades harilik kerahein ja timuti perekonna liigid. Inimtegevuse jälgedes on edasi liikunud paljud meie praegused teeservade ja teiste tallatud paikade taimed, kellest mõni on kohanenud ka looduslikes taimekooslustes. Niisugused on näiteks oblika (sh kärn-oblikas – Rumex crispus ), puju ja teelehe perekonna ning maltsaliste (Chenopodiaceae) sugukonna liigid, sealjuures süstlehise teelehe tolmuterade esinemist turbalasundis seostatakse esimeste põllupidajate tegevusega.

Eestis naturaliseeerunud liike

Raudrohi

Kärn-oblikas

Lõhnav maarjahein

Süstlehine teeleht

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • T. Frey, L. Laasimer. Taimestiku ja taimkatte uurimisest Eesti NSV-s. Tallinn, 1979
  • L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
  • J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997
  • G. Vilbaste. Taimkatte muutumised raiestikkudel. Tartu, 1979

Välislink

 

EE 11, 2002; muudetud 2011