nisu

nisu (Triticum), rohttaimede perekond kõrreliste sugukonnast; umbes 20 liiki, neist umbes 10 kasvatatakse teraviljana. Nisu on levitatuim kultuurtaim, enim kasvatatakse paljasteriselisi harilikku nisu (T. aestivum) ja kõva nisu (T. durum). Nisujahutooted, -manna ja -tangud on kergesti seeditavad. Jahu ja eriti kliisid kasutatakse loomasöödana, õlgi allapanuks ning punutiste ja paberi valmistamiseks.

Nisu õisik on pea (tähk), taim on peamiselt isetolmleja. Vili on piklik-elliptiline kuni munajas teris (tera). Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamise kohta pärinevad Ees-Aasiast VII-VI aastatuhandest eKr. Euroopas hakati nisu kasvatama III aastatuhandel eKr ja Ameerikas 17. sajandil pKr. Eestis on nisu kasvatatud II aastatuhandest eKr.

Nisu kultuurliigid jagunevad paljas- ja sõkalteralisteks. Paljasteralistest on tähtsaimad harilik ehk pehme nisu (T. aestivum ehk T. vulgare) ja kõva nisu (T. durum). Neist liikidest on maailmas aretatud palju sorte. Nisu on võimalik kasvatada kõigis maailma­jagudes. Põhjapoolkeral on nisu kasvatamise põhja­piir 66–72°pl. Pehmet nisu saab kasvatada kaugemal põhjas kui kõva nisu. Pehme nisu teris on murdes jahune, kõva nisu teris klaasisem, enamik sorte on ohtelised. Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte, sest kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat. Varem on kultuurtaimena laialdaselt kasvatatud ka vähenõudli­kumaid sõkalteralisi nisuliike, nt speltanisu (T. spelta), polb- ehk emmernisu (T. dicoccon) ja üheteranisu (T. monococcum). Intensiivmaaviljeluse arenedes, kui eesmärgiks sai suur saak, jäi nende nisuliikide kasvata­mine tagaplaanile või hääbus. Üha enam leviv mahe­põllundus on siiski suurendanud nt speltanisu kui vähe­nõudliku ja tervisele kasuliku kultuuri populaarsust.

Nisu on mullastiku suhtes nõudlik kultuur, ta vajab üsna niisket viljakat neutraalset (pH 6,0–7,5) mulda. Nisu jaotatakse tali- ja suvivormiks. Talinisu külva­takse sügisel (Eesti oludes septembris), oras elab ületalve ning loob pead ja õitseb alles pärast jarovisatsiooni. Suvinisu külvatakse kevadel (Eesti oludes aprilli lõpus või mai alguses) ja koristatakse sama aasta suve teisel poolel. Talinisu annab harilikult suurema saagi, kuid suvinisul on parem küpsetuskvaliteet. Eestist põhja pool kasvavad ainult külmakindlad talinisusordid. Et erinevates kultuurides valmistatakse nisujahust erine­vaid tooteid, on ka nõudmised nisujahu kvaliteedile piirkonniti erinevad. Tähtsaimaid kvaliteedinäitajaid on nisu proteiinisisaldus ning kleepvalgu- ehk teraliimi- ehk gluteenisisaldus. Nisujahu ainulaadsed omadused (milline on nisujahust tehtud tainas ning kui koheva ja elastse pärmisaia sellest saab küpsetada) olenevadki põhiliselt kleepvalgusisaldusest ja kleepvalgu kvaliteedist, kuid ka tera tärklise seisundist, mida iseloomustatakse langemisarvuga. Nisu proteiinisisaldus võib sordist ja keskkonnaoludest olenevalt varieeruda 6–20%. Kuiva ja sooja kliimaga maades kasvab suurema proteiinisisaldusega nisu. Eesti oludes on nisu keskmine proteiinisisaldus 9–15%, kleepvalku on terades 25–40%.

Eestis kasvatati 2007. aastal suvinisu 62 600 hektaril ja talinisu 36 900 hektaril, suvinisutoodang oli 194 400 t ning talinisutoodang 151 400 t. Maailmas oli 2007. aastal nisu keskmine saagikus 2,8 t/ha, kokku toodeti nisu 607 miljonit t, suurimad tootjad on Hiina, India, USA ja Venemaa. Euroopa Liidu riikidest oli nisu suurim keskmine saagikus Iirimaal (8,1 t/ha), järgnesid Suurbritannia (7,3 t/ha), Belgia (7,4 t/ha), Holland ja Saksamaa (7,1 t/ha). Eestis oli talinisu keskmine saagikus 4,1 t/ha ja suvinisu keskmine saagikus 3,1 t/ha. 2011. aastal kasvatati Eestis talinisu 47 800 hektaril ja suvinisu 81 100 hektaril, talinisutoodang oli 143 700 t ja suvinisutoodang 209 600 t, saagikus oli talinisul 3020 kg/ha ja suvinisul 2750 kg/ha.

Jõusöödana sobib nisu oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu (2–3%) eelkõige põrsaste ja lindude söödasegusse. Selleks kasutatakse peamiselt toiduviljaks sobimatut nisu või nisukliisid. 1 kg nisujahu kuivainet annab veistele 13,8, sigadele 15,8 ja lindudele 15,4 MJ metaboliseeruvat energiat. Nisupõhul on odrapõhuga võrreldes väiksem toiteväärtus ja söödana nisupõhku üldiselt ei kasutata.

Loe täiendavalt artiklit Eesti tera- ja kaunviljakasvatus.