õisik, õistaimede õiekogum, hõlbustab tolmlemist ja tagab seemnekandmist. Õisik on võsu osa, milles õied kinnituvad õieraagude abil harilikult mitmeti harunenud õisikuteljele. Õieraagudel on peale õite ainult kõrglehti (kandelehti, kandelehekesi; ühine õisiku kandeleht kinnitub õisikuteljele, nt kalmusel ja soovõhal).

Õisik võib olla külg- või tippõieline. Külgõielisel (ratsemoossel) ehk kobarõisikul kasvab peatelg pidevalt ja õied paiknevad selle külgedel (varreliselt või varretult, vanemad õied madalamal või väljaspool). Iseloomulikke kobarõisikuid on kobar (nt toomingal), kännas (pirnipuul), tähk (teelehel), nutt (ristikul), sarikas (nurmenukul), korvõisik (päevalillel) ja tõlvik (soovõhal). Tippõielisel (tsümoossel) ehk ebasarikõisikul lõpetab peatelje kasvu õis; õiest allpool arenevad uued, nooremad harud, mis võivad kasvada peateljest üle (kõrgemale, kaugemale). Ebasarikõisiku külgharud tekivad kas ühe- (monohaasium, nt lõosilma võnkõisik), kahe- (dihaasium, nelgiliste ebasarikas) või mitmekaupa (pleiohaasium, tulikatel). Lihtõisikud võivad paikneda liitõisikuis, nii moodustavad sarikalistel (nt köömnel) lihtsarikad liitsarika, kõrrelistel pähikud liittäha või pöörise, ka urb on liitõisik. Õisiku evolutsiooni kõrgeimaid astmeid on õiesarnane õisik (anthodium), näiteks korvõisik, milles õied täidavad erinevaid ülesandeid (välised peibutavad putukaid, sisemised kannavad vilja). Viljumisel muutub õisik vilikonnaks.

Õisikud

EE 10, 1998; VE, 2006; EME 2, 2009 (A. Kalda)