pirnipuu
Harilik pirnipuu
Pirnipuu vili
pirnipuu (Pyrus), heitlehiste puittaimede perekond roosõieliste sugukonnast; umbes 20 (teistel andmetel 60) liiki Lõuna-Euroopas, Aasias ja Loode-Aafrikas. Viljapuuna on pirnipuu vana kultuurtaim, kelle kasvuala ulatub kaugemale põhja poole kui looduslikel liikidel. Hiinas ja Jaapanis viljeldakse liiv-pirnipuud ehk pirnilehist pirnipuud (P. pyrifolia), mille ümmarguseviljalised sordid olid varem Euroopas tundmatud, nüüd on ta levimas USA lääneosas. Põhja-Hiinas ja Koreas kasvatatakse kuni 10 m kõrgust ussuuri pirnipuud (P. ussuriensis), kelle külmakindlaid Siberis aretatud sorte on katsetatud ka Eestis. Maailmas laialdaselt viljeldav harilik pirnipuu (P. communis) põlvneb tõenäoliselt mitmest eellasest, neist tähtsaimad on Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast ja Anatooliast pärinev 6–30 m kõrgune euroopa metspirnipuu (P. pyraster), Kaukaasiast ja Anatooliast pärinev kaukaasia pirnipuu (P. caucasica) ning Kesk-Aasiast pärit kuni 10 m kõrgune turkmeenia pirnipuu (P. turcomanica). Võrsed on asteldega või ilma, lehed terved või hõlmised, valged õied kännastena. Pirnipuu vili – kerajas või piklik, harilikult tipust jämedam pirn – sisaldab 80–85% vett, 6–14% sahhariide, 0,1–0,6% happeid, ka mineraalaineid ja vitamiine, paljude sortide viljalihas leidub kivisrakke. Valmimisaja järgi jagunevad pirnisordid suvi-, sügis- ja talipirnideks, Eestis kasvatatakse suvi- (nt 'Seiu') ja sügispirne ('Lutsu võipirn', 'Kurvitsa lemmik'), talipirnid on meil külmaõrnad. 1939/40. aasta karmil talvel hävis 86% Eesti pirnipuudest. Pirnipuud kasvatatakse kõikjal paraskliimavööndis ja mõnevõrra ka lähistroopikas. Suurimad pirnitootjad on Hiina, USA, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Jaapan, Türgi, Venemaa, Ukraina, Kaukaasia riigid, Usbekistan, Argentina, Tšiili, Lõuna-Aafrika Vabariik, Korea Vabariik, Iraan, Austraalia ja India. On aretatud umbes 5000 pirnisorti, eriti palju häid sorte aretati 1750–1850 Prantsusmaal ja Belgias. Maailma tähtsaimaid pirnisorte (v.a Aasia omad) on 'Williams Bon Chretien' (lühend 'Williams', kasvatatakse USA-s), 'Bartlett' (Indias tuntud 'Bagu Gosha' nime all), 'Beurre Bosc', 'Beurre d'Anjou', 'Beurre Hardy', 'Passe Crassane', 'Conference' ja 'Doyenne de Comice'. Pirnipuu eluiga on kuni 300 aastat, aias kasvab ta harilikult 30–50-aastaseks, aastane viljasaak puu kohta 20–200 kg (harva ka rohkem). Eestis kasvatatakse peamiselt vähenõudlikke kohalikke sorte; aretajad on olnud Aleksander Kurvits, Otto Kramer, Kalju Kask ja Aleksei Aav. Pirnipuusortide paljundamiseks poogitakse neid metsiku pirnipuu või valitud puude (nt M1) seemikuile, kääbuspuude saamiseks küdoonia A vegetatiivselt paljundatud pookealustele. Pirnipuid istutatakse ja hooldatakse nii nagu õunapuid. Pirnipuu peamised haigused on puuviljamädanik ja pirnipuu-kärntõbi (kärntõbi), kahjuritest ohustab teda pirnipuu-pahklest (Eriophyes piri). Pirnipuu hall või punakaspruun puit on hinnatud materjal, sellest valmistatakse muusikariistu, skulptuure ja mööblit. Maailma aastane pirnitoodang on ligi 15 miljonit t.
| Eestis ametlikult soovitatud pirnisordid (2007) | |||
| Sort | Aretaja(d) | Tarbimisaeg | Mass, g |
| 'Järve' | Johannes Järv | september | 100–130 |
| 'Karmla' | september | 85–105 | |
| 'Kurvitsa lemmik' | Aleksander Kurvits | oktoober | 80–110 |
| 'Kägi bergamott' | Jüri Kägi | september | 25–45 |
| 'Pepi' | Kalju Kask, Aleksander Siimon | september | 50–100 |
| 'Seiu' | Aleksei Aav | august | 80–120 |
| Perspektiivsordid: 'Belorusskaja pozdnjaja', aretatud Valgevenes, säilib talve lõpuni, vilja mass 80–100 g. 'Moskovskaja', aretatud Venemaal, säilib septembrini, vilja mass 100 g. 'Krasnoštšokaja' 'Miliivska rannja' | |||
Välislingid
VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011
