viljapuud, kultuurina või loodusli­kult kasvavad peamiselt puud, põõsad ja liaanid, mille vilju tarvitatakse toiduks toorelt või töödeldult. Kasvupiirkondade alusel jaotatakse nad troopilise, lähistroopilise ja parasvöötme viljapuudeks. Eristatakse õunviljalisi (õuna- ja pirnipuu), luuviljalisi (ploomi-, hapukirsi- ja maguskirsipuu ning astelpaju) ja pähkelviljalisi (sara­puu). Kultuuris kasvatatakse kloonsorte, mida paljundatakse peamiselt vääristamise teel, vähem omajuursetena.

Ena­mik viljapuid on putuktolmlejad, nad annavad rikka­liku saagi mitme sordi koos kasvatamisel. Tuule abil tolmlevad sarapuu ja astelpaju. Tinglikult loetakse viljapuude hulka ka troopilisi rohttaimi (nt ananassi ja banaani). Eestis on levinuimad õuna-, ploomi- ja hapukirsipuud. Vähemal arvul kasvatatakse pirni- ja maguskirsipuud ning kultuurpihlakat. Väheste puu­dena leidub Eesti aedades aprikoosi- ja pähklipuud ning küdooniat. Eestis oli 2011. aastal viljapuu- ja marjaaedu kokku 7000 ha.

Enamikku kultuurviljapuid kasvatatakse pookealusele (pookimine) vääristatuna. Viljapuude juurestiku põhiosa paikneb 20–60 cm sügavuses, kuid püstjuured võivad tungida sügavale pinnasesse (õuna- ja pirnipuudel kuni 10 m, kirsi- ja ploomipuudel kuni 4 m). Laiuti ületab juurestiku läbimõõt 1,5–2 korda võra läbimõõdu. Enamiku viljapuude õied on kahesugulised, seetõttu võivad nad viljastuda omaenda õietolmust, kuid enamasti vajavad nad rohkeks viljastumiseks sama liigi teiste sortide õietolmu. Paljud viljapuusordid moodustavad vilju partenokarpselt, harvemini apomiksiliselt. Viljapuude hulgas on pikaealisi (elavad 100–400 aastat ja kauemgi) ja lühiealisi (ploomi- ja kirsipuu elab harilikult 15–20 aastat). Enim kasvatatavatest viljapuudest on kõige talvekindlamad õunapuud (osa sorte talub –30 kuni –40°C).

Kirjandus

• Kodu ja Aed. Praktiline aiavihik. Viljapuud. Tallinn, 2008

Välislink

• J. Annist. Viljapuud Calmia kodulehel

EE 10, 1998; VE, 2006; EME 2, 2009 (T. Univer)