Tagasi ETBL-i avalehele

pihlakas

Harilik pihlakas

Pooppuu

Tuhkpihlakas

pihlakas (Sorbus), heitlehiste lehtpuude ja -põõsaste perekond roosõieliste sugukonnast; umbes 100 liiki põhjaparasvöötmes. Lehed terved, hõlmised või paaritusulgjad, valged, harvemini roosad õied asetsevad paljuõielistes kännastes, mõrkjashapu marjataoline õunvili on enamasti punane, mõnel liigil roosa või valge. Pihlaka puit on hästi töödeldav. Head korjetaimed, kasvatatakse ka ilupuuna. Eestis kasvab looduses 3 liiki pihlakaid: alusmetsataimena, teede ääres, põllupeenardel ja ka õuepuuna on rohkesti liitlehtedega harilikku pihlakat (S. aucuparia), Lääne-Eestis kasvab hõlmiste lehtedega pooppuu (S. intermedia), keda on ka tänavahaljastuses, ning Lääne-Saaremaal kasvab haruldusena tervelehine tuhkpihlakas (S. rupicola; looduskaitse II kategooria liike). Pihlakate viljad sisaldavad sahhariide, happeid (peamiselt õun- ja sidrunhapet), karotiini ja C-vitamiini, neist valmistatakse keedist, veini ning ravimteed ja -preparaate. Pihlaka viljades leiduvat sorbitooli tarvitatakse suhkurtõve korral suhkru aseainena. Viljapuuna kasvatatakse peamiselt suureviljalisi mittemõrkjaid kultuursorte ('Edulis', 'Rosina', 'Nevežino'). Pihlakad annavad mitme teise roosõielisega hübriide, nt sort 'Likernaja' on hariliku pihlaka ja musta aroonia hübriid, sort 'Granatnaja' hariliku pihlaka ja vereva viirpuu hüb­riid. Sorte paljundatakse pookides või silmastades ning koekultuurimeetodil. Pihlakat istutatakse kevadel 2 m ('Granatnaja', 'Titan') või 4 m vahega (tugevakasvulised sordid). Koduaias võib pihlakat kasvatada murus. Pihlakad on vähenõudlikud, kuid väetamine suurendab saaki. Enamik sorte kannab vilja üle aasta, regu­laarsemalt kannavad vilja 'Rosina', 'Granatnaja' ja 'Titan'. Saak on 10–30 kg, mõnel juhul 100 kg puu kohta. Kultuursorte kahjustavad jänesed, kärntõbi, pihlaka-leherooste (tekitaja Gymnosporangium juniperinum), monilioos (Monilia aucuparia) ja pihlaka- ehk õunakoi (Argyresthia conjugella). Tuntuim pihlakasortide aretaja on Ivan Mitšurin. Aastal 2000 oli pihlakas Aasta Puu.

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011