kirsipuud
Fuji ja Jaapani õitsevad kirsipuud
Kirsipuu õied
kirsipuu, kaks heitlehiste puude ja põõsaste alamperekonda ploomipuu (Prunus) perekonnast, roosõieliste sugukonnast; umbes 140 liiki, neist pooled Hiinas. Viljapuuna kasvatatakse 4–5 liiki, ilupuu ja -põõsana paljusid liike. Jaapanis Hokkaidō mägedes, Sahhalinil ja Kuriili saartel ning Koreas kasvatatakse roosaõielisi kirsse dekoratiivpuudena. Puud võivad kasvada kuni 20 m kõrguseks ning 30–50 cm jämeduseks. Valged või roosad viietised kahesugulised õied paiknevad ühe- või kahekaupa või väheõielistes sarik- või kännasõisikuis ja puhkevad lehtimise ajal või pisut varem. Vili – kirss – on kerajas, mahlaka viljalihaga vahakirmeta luuvili. Eestisse toodud liikidest kasutatakse kirsisortide pookealusena mustade söödamatute viljadega lõhnavat ehk mahaleb-kirsipuud (P. mahaleb). Põhja-Hiinast pärinevat 1–2 m kõrgust karvaste lehtede ja võrsetega vilt-kirsipuud (P. tomentosa) kasvatatakse vilja- ja ilupõõsana. Harva kasvatatakse 1 m kõrgust stepi-kirsipuud (P. fruticosa), kes on olnud hapu kirsipuu kultuursortide üks aretuskomponente, ja Põhja-Ameerikast pärinevat 1 m kõrgust liiv-kirsipuud (P. besseyi). Viltjas ja liiv-kirsipuu on ploomipuule lähedased liigid, mõlema kirsipuu hübriide kasutatakse ploomipuu vegetatiivalusena. Looduslikult kasvab Kaukaasias, Anatoolias ning Kesk- ja Lõuna-Euroopas 20–30 m, kultuursordina 6–7 m kõrgune magus kirsipuu (P. avium), kellel on tugevad oksad, suured, enamasti piklikmunajad lehed (lehevarrel või -alusel kaks nääret) ja valkjaskollased, punased või mustad viljad. Kirsipuudest on magus kirsipuu tähtsaim viljapuu, teda kasvatatakse peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas; sordid jaotatakse pehme mahlase viljalihaga südakirssideks ja tiheda krõmpsja viljalihaga kõhrkirssideks. Viljad sisaldavad süsivesikuid (10–16%), vitamiine, mineraalaineid ja vähesel määral happeid; hinnatav on paljude sortide varajane valmimine (isegi enne maasikaid). Vilju tarvitatakse peamiselt värskelt, kuid neist valmistatakse ka kompotti ja mahla. Tuntuimaid Eestis kasvatatavaid sorte on 'Leningradskaja tšornaja', 'Dönissens Gelbe Knorpelkirsche', 'Kristiina' ja 'Meelika'. Kõige rohkem kasvatatakse Eestis haput kirsipuud (P. cerasus), kelle kodumaaks peetakse Kagu-Euroopat ja Lääne-Aasiat. Metsikut haput kirsipuud ei tunta, kuid kultuurkirsipuud metsistuvad kergesti ning levivad juurevõsude, vähem seemnetega. Hapu kirsipuu rohked vormid ja sordid liigitatakse põõsas- ja tüvikirsipuudeks. Põõsaskirsipuudel on pikad längus oksad ja madal kerajas võra; nende hulka kuuluvad tumepunase vilja ja värvika mahlaga veikslid (nt 'Ostheimi veiksel') ning heleda vilja ja vähevärvika mahlaga amarellid (nt 'Diemitzi amarell'). Tugevate võraharudega tüvikirsipuud kasvavad 6–10 m kõrguseks. Tumedamat värvi viljadega tüvikirsipuu sorte nimetatakse morellideks ehk mureleiks (nt 'Schattenmorelle' ehk 'Säilisveiksel'), heledaviljalisi klaaskirssideks (nt 'Hispaania klaaskirss'). Eestis kasvatatakse peamiselt 'Läti-Leedu madalkirssi', 'Hindenburgi', 'Nõmme liivakirssi', 'Säilisveikslit', 'Diemitzi amarelli' ja 'Kampesurut'. Hapu kirsipuu vilju kasutatakse suure hapete (0,8–1,9%) ja süsivesikute (10–15%) sisalduse tõttu (peale värskelt söömise) mahla, keedise, kompoti, želee, koogitäidise jm valmistamiseks. Kirsipuud eelistavad karbonaatse lähtekivimiga mulda; neid istutatakse 3 x 4 m vahekaugusega, magusat kirsipuud enamasti 1 m võrra hõredamalt. Magus kirsipuu on talveõrnem ja vajab kaitstumaid paiku. Aias kasvava kirsipuu eluiga on harilikult 25–35 aastat, viljasaak aastas puu kohta 10–30 kg ja rohkem. Haigustest kahjustavad kirsipuud peamiselt luuviljaliste mädanik (tekitaja teisseen Monilia laxa), kirsipuu-lehevarisemistõbi (tekitaja kottseen Cylindrosporium hiemale), luuviljaliste lehepõletik (tekitaja seen Clasteriosporium carpophilum) ja kummivoolus (gummoos), kahjuritest kirsipuu-nälkvaablane (Caliroa limacina), kirsipuu-õiekoi (Argyresthia ephippiella) ja kirsipuu-lehetäi (Myzus cerasi). Täiesti haigus- ja kahjurikindlaid sorte ei tunta.
Välislingid
VE, 2006; EME 1, 2008 (H. Jänes, K. Kask); muudetud 2011
