Harilik aprikoosipuu

aprikoosipuu, roosõieliste sugukonna ploomipuu (Prunus) perekonna üks sektsioon või iseseisev perekond (Armeniaca); umbes 10 liiki peamiselt Kesk- ja Ida-Aasias. Aprikoosipuud on heitlehised lehtpuud või -põõsad, õied valged või roosad, luuvil­jad – aprikoosid – kollased, oranžid või punased, kest pisut karvane, viljaliha valge, kollane, oranž või punane, enamasti mahlakad ja söödavad. Aprikoosipuid hakati kasvatama umbes 4000 aastat tagasi Hiinas ja Kesk-Aasias, umbes 700 aastat eKr Egiptuses, seejärel Kreekas ja Roomas, hiljem mujal Euroopas. Kultuurtaimena on enim tuntud harilik aprikoosipuu (P. armeniaca ehk A. vulgaris), 3–6 m kõrgune viljapuu; selle 20–80 g maitsvad viljad on A-vitamiinirikkad, magusad või magushapud, sisaldavad 7–23% suhkruid. On aretatud ka siledaviljalisi sorte – nektariine. Suurimad aprikoosikasvatajad on Türgi, Itaalia, Hispaania, Kesk-Aasia riigid, USA, Kreeka, Maroko ja Kaukaasia riigid. Teistest aprikoosipuuliikidest kasvatatakse Hiinas ja Jaapanis peamiselt ilupuuna mume ehk jaapani aprikoosipuud (P. mume ehk A. mume) ning Venemaa Kaug-Idas viljapuuna mandžuuria aprikoosipuud (P. mandshurica ehk A. mandshurica). Eestis on katseliselt kasvatatud 4 liiki, neist kõige rohkem harilikku aprikoosipuud, mõni puu on kandnud kuni 25 kg vilja. Aprikoosipuu vilju tarvitatakse toorelt, kuivatatult (tervelt kuivatatud aprikoose nimetatakse urjukiks, poo­litatult, ilma luuta kuivatatuid kuragaaks), neist valmistatakse kompotti, mahla ja džemmi.

Välislink

• B. Mikovitš. Harku vallas on aprikoosipuu viljadest lookas Maalehe kodulehel

VE, 2006; EME 1, 2008 (K. Kask); muudetud 2011