Eesti jõgede arv oleneb nende arvelevõtmise alampiirist. Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud 1982) on toodud andmed 1755 jõe, oja ja kraavi kohta. Eesti Põhikaardi alusel on varasemat nimekirja täiendatud ja 2011 aasta seisuga on EELIS-es arvel 2084 vooluveekogu (täiendatud on põllumajandusameti ja keskkonnaameti andmete järgi). Pikemad kui 10 km on 525 vooluveekogu ning neist 10 jõge on üle 100 km pikad. Pikim on Võhandu jõgi: selle pikkus koos läbivooluga Vagula järvest on 162 km, kui jõe alguseks arvestada Pühajõe väljavoolu Jõksi järvest, siis 157 km. Üle 1000 km² valgalaga on 14 jõge, neist suurimad on Emajõgi (9740 km²) ja Pärnu jõgi (6920 km²). Peipsi järve – Narva jõe valgala on kokku 56 225 km², sellest Eesti piires 17 145 km². Rohkem kui 100 km² valgalaga on 133 jõge.

Jõgede pikkust, jõgikonna suurust, äravoolu ja levinud nimekasutust arvestades võiks Eesti jõgede arvuks lugeda 200. Rahvusvahelise jaotuse kohaselt kuulub Narva jõgi keskmiste jõgede hulka. Ka Emajõe, mis on suhteliselt laia ja sügava voolusängiga ning kogu pikkuses laevatatav, võiks paigutada keskmise suurusega jõgede hulka. Kõik ülejäänud jõed kuuluvad väikejõgede klassi.

20 pikimat jõge

Eesti jõgedevõrgu kujunemine

Pärast mandrijää taandumist tekkisid jõed ennekõike Lõuna-Eestis, kus asuvad Eesti vanimad jõeorud (Piusa, Ahja, Võhandu jmt). Umbes 12 600 aastat tagasi langes praeguse Pihkva järve lõunaosas pärast mandrijää taandumist liustiku ees olnud jääjärve tase 70–75 m-ni ü.m ning Piusa, Võhandu ja Ahja jõe orus hakkasid kujunema terrassid. Liustiku edasise taandumise ja Peipsi jääjärve veetaseme languse tagajärjel tekkisid sügavad (33–45 m) orud. See protsess kulges väga kiiresti ning umbes 200–300 aasta jooksul olid orud oma põhijoontes välja kujunenud. Väljavool Peipsi jääjärvest kulges esialgu Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände.

Loe edasi artiklis Eesti jõgedevõrgu kujunemine

Eesti vesikonnad

Tervikuna asub kogu Eesti Läänemere vesikonnas. Eestit läbib Soome lahe ja Väinamere – Liivi lahe veelahe. Eesti piiresse jääb ka ligi pool Euroopa suurimate järvede hulka kuuluvast Peipsi järvest ning 34,1% selle vesikonnast (kogu vesikond 47 800 km²). Et Peipsil on Narva jõe kaudu väljavool merre, siis on mõeldav käsitleda Narva jõge ja Peipsit ühise Peipsi järve – Narva jõe vesikonnana.

Loe edasi artiklis Eesti vesikonnad

Jõgede hüdroloogiline uurimine

Eesti jõgede veetaseme kohta on esimesed andmed teada Tartust, kus aastast 1871 algab Emajõe veeseisu pidev vaatlusrida. Äravoolu andmete pikim aegrida (astast 1902) on saadud Narva jõest. Narva jõe andmeid ei saa Eesti territooriumi äravoolu iseloomustamisel otseselt kasutada, sest jõgikonnast paikneb Eestis ainult 30,5%.

Loe edasi artiklis Eesti jõgede hüdroloogiline uurimine

Jõgede toitumine

Eesti jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, iga toiteallikas annab ligikaudu ¹/₃ aastasest äravoolust. Põuasel suvel ja pikal ning külmal talvel toituvad jõed pikemat aega ainult põhjaveest.  

Loe edasi artiklis Eesti jõgede toitumine

Jõgede veerežiim

Jõgede veerežiimis saab eristada pikaajalisi ja aastaajalisi muutusi. Veetaseme pikaajaliste muutuste hindamiseks peab olema vaatlusandmeid vähemalt 60–70 aasta kohta. Selgelt avaldub Eesti veeoludes tsükliline muutlikkus. Eristada saab lühema ja pikema kestusega tsükleid. Kõige selgemini on jälgitav umbes 30-aastane muutlikkus, millele järgnevad 6- ja 3,5-aastase kestusega tsüklid.

Loe edasi artiklis Eesti jõgede veerežiim

Jõgede äravool

Eesti territooriumi jõgede aastane äravool on keskmiselt 12 km³. Sademete keskmisest aastasummast – 667 mm – moodustab äravool 260 mm ehk 39%. Aastati võib äravoolu ja sademete suhe muutuda. Veebilansi põhielementidest muutub auramine kõige vähem ja seetõttu ilmnevad jõgede äravoolu erinevused selgemini, kui nähtub sademete ajaline muutlikkus. 20. sajandi veevaestel perioodidel on äravoolutegur olnud keskmiselt 0,34, veerikastel perioodidel aga 0,43.

Loe edasi artiklis Eesti jõgede äravool

Jõgede hüdrobioloogilised tüübid ja elustik

Vee toitelisustaseme ja orgaaniliste ainete (peamiselt humiinainete) sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed 8 hüdrobioloogilisse tüüpi (tüpoloogia autor Arvi Järvekülg): oligohumoossed-oligotroofsed (vähetoitelised orgaanilise aine vaesed jõed; 4% jõgedest), polü­humoossed-oligotroofsed (vähetoitelised orgaanilise aine küllased; 1%), oligohumoossed-mesotroofsed (kesktoitelised orgaanilise aine vaesed; 37%), polühumoossed-mesotroofsed (kesktoitelised orgaanilise aine küllased; 13%), oligohumoossed-eutroofsed (rohketoitelised orgaanilise aine vaesed; 19%), polühumoossed-eutroofsed (rohketoitelised orgaanilise aine küllased; 13%), oligohumoossed-hüpertroofsed (liigtoitelised orgaanilise aine vaesed; 8%) ja polühumoossed-hüpertroofsed (liigtoitelised orgaanilise aine küllased; 5%).

Loe edasi artiklis Eesti jõgede hüdrobioloogilised tüübid ja elustik

Kirjandus

• A. Velner. Eesti hüdrograafia ülevaade. – Sisevete uurimise andmed, I. Tallinn, 1922
• A. Loopmann. Eesti NSV jõgede nimestik. Tallinn, 1979
• Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide ametlik nimestik. Tallinn, 1986
• T. Hang, A. Loopman. Jõed. – Eesti. Loodus. (Koostanud A. Raukas) Tallinn, 1995
• A. Järvet. Eesti jõgede äravoolu uuritus. – Eesti Loodus, 1996, 8
• Eesti jõed. [Koostanud A. Järvekülg.] Tartu, 2001 
• Jõed ja kanalid. (koostanud A. Juske) Tallinn, 2005

Välislingid

• Lühiülevaade Eesti jõgedest Keskkonnaministeeriumi kodulehel
• Eesti vooluveekogud EELIS-es
• Veekogud Keskkonnaregistris

EE 11, 2002 (Avo Miidel, Arvo Järvet); muudetud 2011