Emajõgi Tartus

Eesti jõgede veetaseme kohta on esimesed andmed teada Tartust, kus aastast 1871 algab Emajõe veeseisu pidev vaatlusrida. Äravoolu andmete pikim aegrida (aastast 1902) on saadud Narva jõest. Narva jõe andmeid ei saa Eesti territooriumi äravoolu iseloomustamisel otseselt kasutada, sest jõgikonnast paikneb Eestis ainult 30,5%. Jõgede süstemaatiline hüdroloogiline uurimine algas meil 1921, millal moodustati Sisevete Uurimise Büroo, üle 20 aasta juhatas seda August Velner (Wellner). Enne Teist maailmasõda olid jõgede mõõtepostidest umbes ¹/₃ sellised, kus tehti peamiselt veetaseme vaatlusi, ülejäänutes määrati ka äravoolu. Aastast 1950 mõõdetakse peaaegu kõigis postides nii veetaset kui ka äravoolu, enamikus tehakse ka jää- ja lumevaatlusi ning mõõdetakse sademete hulka ja veetemperatuuri. Riikliku vaatlusvõrgu töö korraldamisega ning andmete kontrolli ja arhiveerimisega tegeleb nüüdisajal Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI).

Kogu Eesti territooriumi jõgede äravoolu saab määrata jõgede alamjooksul paiknevate mõõtepostide andmeil, selliseid poste on olnud 41. Rahvusvahelisteks võrdlusuuringuteks saab hästi kasutada nende postide andmeid, kus on vaatlusi tehtud 1931–60 või 1961–90 (veelgi parem, kui oleks tehtud mõlema 30 aasta jooksul). Igas Mandri-Eesti vesikonnas on paar väga pika vaatlusreaga jõeposti, kus vaatlusaastate arv läheneb 80-le. Peipsi vesikonnas paiknevad sellised postid Emajõel ja Võhandul, Soome lahte suubuvatest jõgedest Purtse ja Keila jõel ning Liivi lahe vesikonnas Pärnu ja Kasari jõel, Saaremaal on Lõve jõel 67 aasta pikkuse vaatlusreaga Lõve post. Need jõepostid on koos Narva jõega Eesti jõgede veerežiimi ja äravoolu määramise tugikohtadeks. Erinevatel aegadel tegutsenud jõepostidest on 75 posti vaatlusrea pikkus vähemalt 15 aastat ja nende andmed peegeldavad hästi peamiste jõgede veerežiimi.

Erihüdroloogilisi vaatlusi tehakse rabades, allikatel ja karstialadel. Männikjärve rabas Toomal 1950 alanud vaatlused kestavad tänini. Vaatlusandmed võimaldavad koostada suure täpsusega rabaveebilansi, sest peale pindmise äravoolu mõõtmise tehakse raba veetaseme, auramise, sademete, turbalasundi temperatuuri ja külmumise ning lume mõõtmisi. Laekuvad andmed on ülemaailmsest seisukohast unikaalsed, sest pika aja jooksul ja järjepidevalt tehtud soohüdroloogilisi vaatlusi on teada vähestest kohtadest.

1970. aastail korraldati tollase Eesti Riikliku Hüdroloogiateenistuse juhataja Tiit Eipre eestvõttel mõne aasta jooksul Pandivere kõrgustikul kui ühel Eesti tähtsaimal põhjaveealal äravoolu erivaatlusi. Ajutised mõõtepostid töötasid suurematel allikatel ja valdavalt põhjaveelise toitega jõgede ülemjooksul. Saadud tulemused võimaldasid oluliselt täpsustada hüdroloogiliselt ja veemajanduslikult väga olulise Pandivere kõrgustiku veebilanssi ning pinna- ja põhjavee vahelisi seoseid. Umbes 20 aasta jooksul, alates 1950. aastate keskpaigast uuriti põllumajandusmaade kuivendamise projekteerimisaluste koostamiseks äravoolu väikevalgaladelt Kärde-Tooma sooalal, Oidremal ja Kuusikul. Väikevalgalade reostuskoormuse uuringuteks on 1990. aastail rajatud mõõtelävendid Navesti ja Kasari jõgikonda. Seoses Tallinna veevarustussüsteemi uuringutega töötasid 1975–95 Pirita ja Jägala jõgikonnas 7 mõõteposti, need andmed on kasutatavad ka äravoolu analüüsimisel. Aastast 1959 on Eestis suvise miinimumäravoolu täpsustamiseks tehtud rohkesti ekspeditsioonilisi mõõtmisi. Käesolevaks ajaks on kogunenud ligi 10 000 vooluhulga üksikmõõtmist, need hõlmavad peamiselt Eesti põhjapoolset osa, kus suvise miinimumäravoolu periood limiteerib veemajandust.

EE 11, 2002 (A. Järvet); muudetud 2011