Vesikupp on tavalisim jõgede taim

Mõnel pool moodustab pilliroog suuri kogumikke. Roostik Kasari jõe alamjooksul

Kobras toitu varumas

Vee toitelisustaseme ja orgaaniliste ainete (peamiselt humiinainete) sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed 8 hüdrobioloogilisse tüüpi (tüpoloogia autor Arvi Järvekülg):

1. oligohumoossed-oligotroofsed (vähetoitelised orgaanilise aine vaesed jõed; 4% jõgedest)
2. polü­humoossed-oligotroofsed (vähetoitelised orgaanilise aine küllased; 1%)
3. oligohumoossed-mesotroofsed (kesktoitelised orgaanilise aine vaesed; 37%)
4. polühumoossed-mesotroofsed (kesktoitelised orgaanilise aine küllased; 13%)
5. oligohumoossed-eutroofsed (rohketoitelised orgaanilise aine vaesed; 19%)
6. polühumoossed-eutroofsed (rohketoitelised orgaanilise aine küllased; 13%)
7. oligohumoossed-hüpertroofsed (liigtoitelised orgaanilise aine vaesed; 8%)
8. polühumoossed-hüpertroofsed (liigtoitelised orgaanilise aine küllased; 5%).

Kõigis Mandri-Eesti vesikondades on esikohal oligohumoossed-mesotroofsed jõed, Hiiumaal ja Saaremaal aga polühumoossed-mesotroofsed jõed. Oligohumoossete-oligotroofsete ja polü­humoossete-oligotroofsete jõgede osatähtsus on suurim Hiiumaal, samas Liivi lahe ja Väinamere vesikonnas selliseid jõgesid ei ole. Oligohumoosseid-hüpertroofseid jõgesid on palju Väinamere vesikonnas, neid ei ole aga Hiiumaal ja Saaremaal.

Hüdrobioloogiline uuritus, seire ja elustiku kaitse

Erinevalt järvedest on Eesti jõgesid tunduvalt vähem uuritud. Mahukad sellealased varasemad uurimistööd tehti 1947–50 Emajõel, Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) ja Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi (ZBI) koostööd juhtis Heinrich Riikoja. 1962–65 uurisid TRÜ teadlased ja üliõpilased Jüri Ristkoki juhtimisel Emajõe vanajõgesid. ZBI-s algas jõgede süstemaatiline hüdrobioloogiline uurimine 1987. aastal, 1991 moodustati instituudis jõgede bioloogia rühm. 1987–2000 tehti uuringuid umbes 300 jõel rohkem kui 650 lõigus, kompleksselt uuriti umbes 180 jõge. Tulemused on üldistatud monograafias „Eesti jõed” (2001). Praegu toimub jõgede uurimine EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Võrtsjärve limnoloogiakeskuse eestvedamisel.

• Jõgede hüdrobioloogiline seire algas 1994. aastal. See on osa riiklikust keskkonnaseirest, olles siseveekogude seire alamprgogrammi allprogramm. Hüdrobiloogiline seire viiakse läbi viieaastaste tsüklitena. Seiratakse 25 suuremal jõel koos nende tähtsamate lisajõgedega. Jõed paiknevad Eesti erinevates piirkondades, kuuluvad mitmesse hüdroloogilisse ja hüdrobioloogilisse tüüpi ning on inimtegevusest erineval määral mõjutatud. Jõgede hüdrobioloogilise seire eesmärgiks on saada ülevaade Eesti jõgede ökosüsteemide seisundist ja pikaajalistest muutustest. Selle põhjal on võimalik teha järeldusi inimtegevuse mõju kohta vooluvete bioloogilisele kvaliteedile ning kavandada ja rakendada kaitsemeetmeid.
• Jõgede elustiku kaitse teostub paljudel juhtudel jõeliste elupaikade kaitse kaudu. Sellealast tegevust suunab Eestis Keskkonnaamet. Jõeliste elupaikade kaitseks on moodustatud mitmeid hoiualasid (näiteks Ahja jõe, Avijõe ja Kunda jõe hoiuala). 2000. aastal asutati vee-elustiku ning veeliste elupaikade elutingimuste parandamiseks ja kaitseks Eesti Loodushoiu Keskus. Keskuse eestvõttel puhastatakse Alam-Pedja looduskaitseala piires Emajõe vanajõgesid, taastatakse ja kaitstakse väärtuslikke kudealasid ning elupaiku, taastatakse ja kaitstakse euroopalise tähtsusega kalaliike (tõugjas, hink, vingerjas ja võldas), märgistatakse kalu, et uurida nende bioloogiat ja levikut.

Tõugjas

Hink

Võldas

Elustik

• Plankton. Eesti jõgedes on bakterplanktoni üldarvukus väga erisugune. Fütoplankton on üsna liigirikas (üle 400 taksoni), kuid heterogeenne (koosneb peamiselt vetikatest, mis vool on jõepõhjalt või suurtaimedelt lahti kiskunud); planktoni biomass on üsna väike, suurem on see järvedest ja paisudest allapoole jäävates jõelõikudes. Tõeline jõeplankton hakkab välja kujunema alles pikemate jõgede aeglase vooluga alamjooksul. Mikrofütobentose biomass on paljudes jõgedes keskmine ja domineeriv liik on enamasti ränivetikas Achnanthidium minutissimum.
• Suurtaimestik. Jõgede suurtaimestiku koosseisu kuulub 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 35 taksonit vetikaid. Õistaimedest kasvab enim kollast vesikuppu (Nuphar lutea), harulist ja vegetatiivset jõgitakjat (Sparganium erectum ja S. spp.), konnaosja (Equisetum fluviatile), järvekaislat (Schoenoplectus lacustris), harilikku kuuskheina (Hippuris vulgaris), pilliroogu (Phragmites australis) ja jõgikõõluslehte (Sagittaria sagittifolia), sammaldest vesisammalt (Fontinalis antipyretica) ning vetikatest rohevetikat Cladophora glomerata ja eriviburvetikat Vacheria. Suurtaimestiku liigirikkus ja hulk on varieeruv, paljudes väikejõgedes takistab taimestiku arengut valgusepuudus.
• Põhjaelustikus on kindlaks tehtud umbes 550 liiki loomi. Põhjaloomastik on jõgedes alles kujunemisjärgus ja koosseisult ebaühtlane, enamasti on ta suhteliselt liigivaene ning asustustiheduse ja biomassi poolest keskmine. Biomassist moodustab suure osa jõe kirpvähk (Gammarus pulex), keda on teistest liikidest ka arvukamalt.
• Sõõrsuid elutseb jõgedes 3 liiki ja kalu 47 liiki (50 taksonit). Sagedamad ja arvukamad on haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, jõeforell, luts ja viidikas. Kaitsealustest liikidest on säga ja tõugjas, mõlemad looduskaitse II kaitsekategooria liigid, ning harjus, hink, võldas ja vingerjas III kaitsekategooria liigid. Kalandusliku tüpoloogia järgi on Eestis enim forelli-, haugi-, särje-, ahvena- ja särje-haugijõgesid. Teadaolevalt on ühes Lahemaa rahvuspargi jões säilinud üliharuldast ebapärlikarpi (looduskaitse I kaitsekategooria liik).
• Paljudele lindudele on jõed ja nende ümbrus pesitsus- ja toitumispaigaks; poolveelise eluviisiga imetajaist võib jõgedel kohata väga arvukat kobrast (2009. aastal loendati umbes 16 990 isendit), mügrit, ondatrat (1947 Eestisse sisse toodud liik, kelle arvukus on vahepealsete edukate sigimisaastate järel nüüdseks ülimalt kahanenud) ja vähearvukat saarmast (looduskaitse III kaitsekategooria liik). Veel hiljaaegu väikeste metsajõgede ääres elutsenud euroopa naaritsa (looduskaitse I kaitsekategooria liik) on ameerika naarits ehk mink välja tõrjunud ja ta on Eestis praktiliselt hävinud (Eesti punase raamatu (2008) järgi on ta Eesti loodusest hävinute ohukategooria liik).

EE 11, 2002 (A. Järvekülg, A. Sillaots); muudetud 2011