kobras, euroopa kobras (Castor fiber), vananenud nimetus piiber, poolveelise eluviisiga suur karvane näriline. Põhja-Ameerikas elab kanada kobras (C. canadensis). Moodustab kobraslaste (Castoridae) sugukonna.

Kobras on (koos sabaga) kuni 1,3 m pikkune ja kaalub kuni 35 kg. Lapikut saba katavad soomused, tagajäsemete varvaste vahel on ujulestad. On nii peaaegu musti kui ka mitmesuguse varjundiga pruune loomi. Koprapere (vanaloomad ning tavaliselt esimese ja teise aasta noored) elab kas kaldasse kraa­bitud urus või veekogule rajatud kuhilpesas, millest kulgevad urud vette. Veetaseme reguleerimiseks rajab tamme ja kae­vab kanaleid, kahjustades sellega kultuurmaastikku. Toitub suvel vee- ja rohttaimedest, lehtpuude ja -põõsaste okstest ja koorest, talvevaruks kogub oksi veekogusse pesa lähedusse. Toidu saamiseks langetab (närib peitlitaoliste lõikehammastega läbi) kuni meetrise läbimõõduga puid (nt haabu, tammi), kogub okstest talvevaru. Saab suguküpseks 3. eluaastal. Eesti koprad paarituvad veebruaris-märtsis, pärast 105–107-päevast tiinust sünnitab emasloom 1–5, tavaliselt 2–3 poega.

Palderjanilõhnalist kopranõret (kastooreumi) tarvitati vanasti ravimina. Kopranõre on nn kopranäärmete sekreet. Osa teadlaste arvates on seni näärmeteks peetud moo­dustised tegelikult anaalava lähedal paiknevad nahakotikesed, kuhu koguneb uriini ja rooja, mis muu­tuvad seni teadmata fermentatiivsete protsesside tulemusena kopranõreks. Kopranõre on mustjas- või kollakaspruun läppunud ammoniaagi lõhnaga vedelik. Seda kasutatakse peamiselt parfümeeriatööstuses, ta annab lõhnaõlidele nn idamaise lõhnavarjundi. Kopranõres on üle 100 keemilise aine, millest pooli ei ole kindlaks määratud. Rohkesti on salitsüülhapet. Elusloomalt kogutud kopranõre pole nii väärtuslik kui koos kopranäärmega kuivatatud kopranõre. Lahjendatult meenutab tema lõhn kuuse, mõnikord ka mesilasvaha lõhna. 

Kopra karusnahk on tihe ja vastupidav, liha on maitsev. Ameerikas peetakse kanada kobrast puurikarusloomana, temast on aretatud valgeid, kuldseid, hõbedasi ja pärlmutterjaid karvamutante. On katsetatud ka euroopa kopra pidamist farmiloomana, kuid see pole tulemust andnud.

Eestis hävis kobras 19. sajandil, kobras reaklimatiseeriti nelja asurkonnana. Esimesed koprad lasti lahti 1957 Jänijõe piirkonnas, 1976 hakati neid sealt asustama kogu Eestisse. Vahepeal oli kobras looduskaitse all, tänapäeval on ta Eestis arvukas (2006. aastal loendati umbes 17 400, kütiti 7368 isendit; 2011 kütiti 6210 isendit).

Kirjandus

• P. Ernits. 101 Eesti looma. Tallinn, 2012

Välislingid

• Kobras (liigikirjeldus)
• Kobras Riigimetsa Majandamise Keskuse kodulehel
• Kobras Eesti Televisooni saates Osoon

EE 4, 1989; VE, 2006; EME 1, 2008 (A. SIllaots, H. Tikk); muudetud 2012