tiinus (graviditas), imetajate emaslooma seisund loote (loodete) kandmise ajal. Tiinus algab munaraku viljas­tumisest ja lõpeb sünnitusega, haiguslikul juhul abordiga. Eristatakse esmast ja korduvat, ainu- ja hulgilootelist tiinust. Pärast munaraku viljastumist on tiinuse püsimajäämiseks vajalik talitlusvõimelise kollakeha säilimine munasarjas, sest kollakehas tekkiv progesteroon ehk tiinushormoon kutsub emassuguelundeis esile embrüo arenguks vajalikud muutu­sed. Tiinuse ajal kohaneb emaslooma organism kasvava loote (loodete) vajadustega. Ehituslikud muutused on kõige ulatuslikumad suguelundeis. Emaka mass ja maht suurenevad mitukümmend korda. Nii kaalub mittetiine lehma emakas 200 g, tiinuse lõpul koos loote ja lootevedelikega aga 50–60 kg, vahetult pärast sünni­tust 10 kg ning sünnitusjärgse taandarengu lõppedes 500–600 g. Tiinuse ajal kasvab looma isu ja tema toitumus paraneb. Kehamass suureneb, eriti tiinuse teisel poolel, ka loote, lootevedelike ja emakamassi suurenemise arvel. Lehma kehamass suureneb tiinuse ajal 1/7 võrra, sellest 2/5 moodustab loote mass. Muutub looma väli­mik. Vastavalt tiine emakasarve asukohale kõhuõõnes kummub lehmal välja parempoolne, märal vasak­poolne kõhu külgsein. Hulgipoegijatel laskub kõht allapoole. Tiined loomad liiguvad vähem ja lamavad rohkem. Emaka suurenemise tõttu suureneb tiinuse teisel poolel kõhuõõneelundite surve vahelihasele ning roide-kõhu-hingamine muutub roidehingamiseks. Tiine lüpsva lehma piimakus hakkab vähenema. Lehmad jäetakse kinni 45–60 päeva enne loodetavat poegimist. Tiinuse lõpupoole on looted läbi pehme kõhuseina kombeldavad. Tiinuse lõpul (esmaspoegijatel alates tiinuse teisest poolest) suureneb udar (mäletsejalistel ja kabjalistel), hulgipoegijatel suurenevad imetid. Enne sünnitust udar, imetid ja välissuguelundid tursuvad. Lehmal las­kub tiinuse lõpul, 3 päeva enne sünnitust, piim nisaurkesse. Mõnikord võib ka mittetiine looma käitumises ja välimikus märgata muutusi, mis sarnanevad tiinusaegsetega. Sellist nähtust nimetatakse ebatiinuseks.

Tiinust diagnoositakse loo­made varajases oletatavas tiinusjärgus, et vajaduse korral (kui loom pole tiinestunud) võtta vastavaid meetmeid. Lemmikloomade soovimatu paarituse korral on varajane tiinuse diagnoosimine samuti väga oluline, sest võimaldab varases tiinusjärgus esile kutsuda abordi. Rakendatavad tiinuse diagnoosimise meetodid on välimine, rektaalne (pärasoole kaudu), vaginaalne (tupe kaudu), ultra­heliga, röntgenoskoopiline ja laboratoorne diagnoo­simine. Välistunnuste alusel on kõige varasem tiinuse tunnus inna ärajäämine (korduvalt indlevatel ehk polüöstrilistel loomadel) pärast seemendamist (paaritamist), kui on möödunud innatsüklipikkune ajavahemik. Selle meetodi puhul on eksimuste arv suur, sest peale tiinuse võib ind ära jääda ka paljudel muudel põhjustel. Koera puhul ei ole see rakendatav, sest koer on monoöstriline loom – indleb ühe paaritussesooni jooksul ainult ühe korra, olenemata sellest, kas ta on tiinestunud või mitte. Täpsemalt saab diagnoosida tiinuse teisel poolel. Märal kummub välja vasakpoolne, lehmal parem­poolne kõhusein. Lammas, kits, koer ja kass fiksee­ritakse tiinuse diagnoosimiseks külili asendis. Üks tiinuse tunnuseid on ka udara (imetite) suurenemine ja turse. Rektaalset tiinuse diagnoosimist on enim rakendatud lehma ja mära puhul ning see on ka kõige täpsem meetod. Emakat kombeldakse käega läbi pärasoole seina. Võrreldakse emakasarvede suurust, toonust ja emakaseina paksust. Tehakse kindlaks, kas on tunda lootepõied ja lootevedelikust tulenev fluktuatsioon (võdin) emakasarvedes. Vajaduse korral kombeldakse emakaartereid, võrreldakse nende läbimõõtu ja tehakse kindlaks kollakeha olemasolu ühes munasarjadest. Mära ja lehma tiinuse diagnoosimise täpsus on teise tiinuskuu lõpul 97–98%. Harvemini rakendatakse rektaalset tiinuse diagnoosimist utel ja emisel. Vaginaalset tiinuse diagnoosimist kasutatakse väga harva. Ultraheliuuringut rakendatakse tiinuse diagnoosimiseks kõigil loomaliiki­del. Märal ja lehmal uuritakse emakat ultrahelianduri abil läbi pärasoole seina. Sel viisil on võimalik suure täpsusega diagnoosida tiinust märal alates 12. ja leh­mal alates 21. tiinuspäevast. Kuna kaksikud on märal ebasoovitavad, on ultraheli abil võimalik neid vara­kult diagnoosida ja üks surmata. Emisel, utel, koeral ja kassil diagnoositakse tiinust ultraheli abil läbi pehme kõhuseina. Röntgenuuringut on tiinuse diagnoosimiseks võimalik rakendada väikeloomadel tiinuse vii­mases neljandikus. Laboratoorsetest diagnoosimismeetoditest on täpseim ja enim rakendatav mitme hormooni määramine piimas, veres või uriinis. Mära tiinust on võimalik diagnoosida progesterooni mää­ramisega veres või piimas, kooriongonadotropiini määramisega veres või östrogeenide määramisega veres või uriinis. Lehma ja ute tiinuse diagnoosimiseks määratakse progesterooni tase piimas või veres. Lehmal määratakse progesteroon peamiselt piimas 19–26 päeva pärast see­mendamist. See võimaldab peaaegu 100%-lise täpsu­sega välja selgitada mittetiinestunud lehmad ja õigel ajal stimuleerida innatsüklit. Kuna emistelt vere­proovi võtmine on tülikas, ei ole neil tiinuse hormo­naalse diagnoosimise meetodid juurdunud.

Tiinuse kestus ehk kandeaeg on ajavahemik viljastami­sest järglase (järglaste) sünnini. Tiinuse kestus on loomaliigiti pärilik, suurekasvulistel loomadel kestab tiinus tava­liselt kauem kui väikesekasvulistel. Tiinuse pikema kestuse korral on vastsündinu iseseisvaks eluks kohandunud paremini kui lühikese tiinuse korral. Tiinuse kestusele avaldavad mõju loode, emasloom ja keskkonnategurid. Ainupoegijatel (veis, hobune) kestab isasloodete puhul tiinus kauem kui emasloodete korral. Tiinus on lühem (3–6 päeva) mitmike puhul. Emisel ei mõjuta loodete arv tiinuse kestust, koeral on väikese pesa­konna (1–3 loodet) kandeaeg pikem. Esmaspoegijatel uttedel ja lehmadel on kandeaeg lühem kui korduvalt poeginutel. Tiinetel mullikatel on kandeaeg lühem kui korduvalt poeginutel. Neil tiinetel mullikatel, kes tiinestati nooremas eas, on kandeaeg pisut lühem. Suurekasvulistel lehmadel kestab tiinus umbes 1 päev kauem kui väikestel. Varavalmivatel tõugudel on tiinus lühem kui hiljavalmivatel, v.a siga, kelle puhul hiljavalmivate tõugude kandeaeg on lühem. Tiinuse kestus sõltub poegimishooajast – kevadise poegimise korral (võr­reldes sügisesega) on lehmal tiinus umbes 2 päeva, märal 14–30 päeva pikem. Heade söötmistingimuste puhul on kandeaeg lühem kui vaegtoitmise korral. Pikim kandeaeg on india elevandil (615–660 päeva), lühim opossumil (7–13 päeva). Keskmine koduloomade kandeaja kestus on märal 11, lehmal 9, utel 5, koeral ja kassil 2 kuud ning emisel 3 kuud 3 nädalat ja 3 päeva.

Välislingid

• I. Rimm. Koera tiinus ja poegimine Lemmik kodulehel

EME 2, 2009 (M. Jalakas)