eesti maatõugu veis, Eesti vanim veisetõug. Areta­tud kohalikust veisest, ristates seda läänesoome vei­sega, 1960. ja 1990. aastail rikastati tõu genofondi džörsi tõuga. Eesti maatõugu veis on väikesekasvuline, nudi, valkjas- või kollakaspunane, loomult sõbralik ja elav, luustik tihe, lihastik mõõdukas, udar maaveisele tüüpiline, nisad enamasti pikad ja jämedad. Ei ole haiguste suhtes vastuvõtlik. Täiskasvanud lehm kaalub 500 kg, pull üle 800 kg. Tõug on levinud peamiselt Pärnumaal, vähem Saaremaal ja Lääne-Virumaal.

20. sajandi alguses oli eesti maatõugu veiseid 12,5% Eesti veiste koguarvust, sajandi lõpus oli neid 0,4%; loomade arvu vähenemise põhjustas teiste tõugude suurem piima- ja eriti lihajõudlus. Piima rasvasisaldus on 4,36% ja valgusisaldus 3,28%, lehma aastane piimatoodang heades karjades üle 4000 kg. Tõul on kultuuri- ja ajalooline tähtsus ja tema säilitamiseks on vaja riigi toetust. Aretustöö suunamiseks asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts.

Loe täiendavalt artiklit Eesti piimakarjakasvatus.

EME 1, 2008 (O. Saveli); muudetud 2011