mink, ameerika naarits (Mustela vison), Põhja-Ameerika parasvöötme kärplane. Tüvepikkus kuni 45 cm, mass kuni 1800 g. Peaaegu kogu Euraasia parasvöötmes elab farmidest põgenenud ja järglasi andvaid minke. Suurema kasvu ja agressiivsuse tõttu on nad mitmel pool tõrjunud välja euroopa naaritsa ja tekitanud tema väljasuremise ohu. Karvastu ühtlaselt tumepruun, ainult alahuu­lel valge laik (euroopa naaritsal on valge laik mõlemal huulel). Indleb veebruari lõpust aprilli keskpaigani, pesakonnas 3–7 poega.

Euraasias on karusloomafarmidest põgenenud minkidest ja nende järglastest tekkinud kohalikud asurkonnad. Eestis on mink arvukas ning on põhjusta­nud siingi euroopa naaritsa hävingu (teda püütakse taasasustada Hiiumaal) ja ondatra arvukuse kiire vähenemise. 2007 kütiti Eestis 244 minki, 2010. aastal 185 minki. Küttimisstatistika ning ruutloenduse andmed viitavad mingi arvukuse mõõdukale langusele.

Mingist on aretatud tähtsaimaid farmikarusloomi ja mingikasvatus on olulisimaid karusloomakasvatusharusid. Farmimink kaalub 900–2500 g, tema lähtevormiks on standardmink, kes on aretatud 11 mingi alamliigist, peamiselt idamingist (M. v. vison), alaska mingist (M. v. ingens) ja kenai mingist (M. v. melanpeplus). Standardmingist on saadud 31 erineva karvavärvusega monomutanti mustast valgeni (aastani 1990). Mutante omavahel ristates on saadud üle 1000 mingi genotüübi, karusnaha tootmiseks sobib neist umbes 60–70.

Eestis kasvatatakse hõbesiniminki, keda paaritatakse aleuudi mingiga ja saadakse safiirmink (ilusaima, taevassinise üldvärvusega mink). Hõbesinimingi (esimene mingi värvusmutant, aretatud 1931) karvkatte värvus varieerub helehallist tume­hallini, parimaks loetakse keskmiselt tumedat tuhk­halli, helesinise varjundiga nahka. Hõbesinimink on viljakas, suur, tugeva kehaehitusega loom, talub hästi ka raskeid olusid. Temaga sarnaneb värvu­selt terassinimink, kuid tolle alus- ja kattekarvade värvuse kontrastsuse tõttu tekib mulje kahekorru­selisest karusnahast. Hedlundi mink on lumivalge, mustade silmadega mutant (aretatud 1945); tema geen h kannab minkide kurtust ja nõrka haistmist, seetõttu on tema paaritamine töömahukas ning ta on väheviljakas ja poegade üleskasvatamine raske. Pastellmink (aretatud 1936) on maailma levinuim värvusmutant, kuulub pruunide minkide rühma, karvkatte üldvärvus on helepruun kuni šokolaadivarjundiga tumepruun. Pastellmingid on tugeva kehaehitusega viljakad loomad. Pruunide minkide soovituim karv­katte värvus on helesinaka suitsuvarjundiga pruun; selline karvkate on tugeva kehaga ja viljakal Rootsi palomiinomingil (aretatud 1945), tema karv on sinaka varjundiga helepruun kuni kahvatubeež ning kogu kehal ühtlane. Dominantseid mingi värvusmutante kasvatatakse Eestis vähe, põhiliselt Soome mustminki (ka Soome pigimink), kelle karvkatte üldvärvus on must, aluskarv hele- kuni tumesinine, ning ristminki ja homoristminki, kelle seljal ja turjal on tumedamatest kattekarvadest moodustunud ristitaoline muster (loor). Kõhtu, külgi ja kaela katavad neil valged kattekarvad, aluskarv kogu kehal valge. Naha üldtoon varieerub heledast tumedani. Homoristmingid on peaaegu üleni valged, neid kasvatati kuni hedlundi mingi aretamiseni valgete minginahkade tootmiseks. Farmiminkide paaritusperiood on peamiselt märtsis, nad poegivad mais. Latentne tiinus kestab 37–80 päeva, päristiinus umbes 32–34 päeva, pesakonnas on keskmiselt 4–6 (erandlikult isegi 25) poega. Täiskasvanud emasmink kaalub 1–2, isasmink 1,5–3 kg. Farmiminke söödetakse peamiselt liha-, kala- ja piimatööstuse jäätmetega (75–85% ratsioonist).

Mingikasvatusega alustati Põhja-Ameerikas, Euroopas hakati minke kasvatama pärast Esimest maailmasõda. Praegu on peamised mingikasvatusmaad USA, Venemaa, Kanada ja Skandinaavia maad, neis toodetakse edukatel aastatel kokku umbes 30 miljonit minginahka. Eestis hakati minke kasvatama 1930. aastal, 1938 oli Eestis 17 mingifarmi 270 suguloomaga. 1990 oli Eestis 65 000 sugulooma ja toodeti umbes 200 000 minginahka. 1999 toodeti Eestis 12 000 minginahka, kuni 2007. aastani püsis tootmine samal tasemel.

Loe täiendavalt artiklit Eesti karusloomakasvatus.

EE 6, 1992; VE, 2006; EME 2, 2009 (H. Tikk); muudetud 2012