Eesti karusloomakasvatus
Mink ehk ameerika naarits
Karusloomakasvatuse alguseks Eestis võib pidada 1925. aastat, kui Harjumaal Mustjõel rajati Eesti esimene hõberebasekasvandus. Sinirebast, minki ja nutriat hakati Eestis kasvatama 1936. aastal. 1940 oli Eestis 74 karusloomakasvandust. Pärast Teist maailmasõda karusloomakasvatus hoogustus. Eesti karusloomakasvatajad moodustasid 1990. aastal Assotsiatsiooni Eesti Karusnahk, kuhu koondus 12 majandit. 1991. aastal oli majandites kokku 88 037 põhikarja karuslooma, neist 11 101 hõberebast viies, 16 871 sinirebast üheksas ja 67 103 minki kaheksas farmis. Assotsiatsioon Eesti Karusnahk lõpetas oma tegevuse 1999. aastal.
Karusloomakasvatus vähenes põllumajandusreformi käigus enam kui muud loomakasvatusharud. Oktoobris 2000 oli karusloomafarmides 4272 suguhõberebast ja kasvatati üles 13 292 noorlooma. Sinirebaste suguloomi oli 9488 ja noorloomi 41 824, minkidel vastavalt 3886 ja 11 370. Vähemal määral peeti tšintšiljasid (3200) ja nutriaid (700 sugulooma). 1990 toodeti 38 817 hõberebase-, 89 157 sinirebase- ja 222 409 minginahka. Nahkade toodang oli aastaks 2000 vähenenud hõberebastel 64, sinirebastel 53 ja minkidel 95% võrra. 2002 loodi MTÜ Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing, mis on Eesti karusloomakasvatuse katusorganisatsioon. 2003. aastal oli Eestis 7 suuremat karusloomafarmi, neis peeti kokku 4102 hõberebast, 8316 sinirebast ja 19 860 minki. Aastaks 2010 olid teised Eesti suured karusloomakasvandused oma tegevuse põhiliselt lõpetanud, kuid Harjumaal Karjakülas paikneb Baltimaade suurim karusloomafarm (2008. aastal peeti seal 31 000 minki). Väikeettevõtetes kasvatatakse peamiselt tšintšiljasid (umbes 70 farmi) ja küülikuid (umbes 300 farmi). Karusloomade arvu kohta statistikat ei peeta, kuid hinnanguliselt võib Eestis olla üle 200 000 farmikaruslooma. Aktiviseerunud on karusloomade puurispidamise vastane liikumine.
Välislink
EE 11, 2002; muudetud 2011
