Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti jõgedevõrgu kujunemine

Eesti jõgede areng. A – jääajaeelsed orud nüüdisjõgede taustal; B – jõgedevõrk Pandivere staadiumi ajal umbes 12 050 aastat tagasi; C – jõgedevõrk Balti jääjärve transgressiooni ajal umbes 10 800 aastat tagasi 1 – jääserv, 2 – veekogu, 3 – maismaa, 4 – voolusuund

Pärast mandrijää taandumist tekkisid jõed ennekõike Lõuna-Eestis, kus asuvad Eesti vanimad jõeorud (Piusa, Ahja, Võhandu jmt). Umbes 12 600 aastat tagasi langes praeguse Pihkva järve lõunaosas pärast mandrijää taandumist liustiku ees olnud jääjärve tase 70–75 m-ni ü.m ning Piusa, Võhandu ja Ahja jõe orus hakkasid kujunema terrassid (vaata joonis). Liustiku edasise taandumise ja Peipsi jääjärve veetaseme languse tagajärjel tekkisid sügavad (33–45 m) orud. See protsess kulges väga kiiresti ning umbes 200–300 aasta jooksul olid orud oma põhijoontes välja kujunenud. Väljavool Peipsi jääjärvest kulges esialgu Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände. Seega on need orud Ahja, Võhandu ja Piusa orust nooremad. Lõunast Peipsisse ja Võrtsjärve suubuvate orgude sügavnemine jätkus Holotseeni alguseni, jääaja lõpul jäi suurjärvede lõunaosa suures osas kuivaks. Nende orgude põhi on järvede praegusest veetasemest kuni 16 m madalamal. Ebaühtlase maatõusu tõttu, mis oli kõige suurem loodes, hakkas Holotseenis Võrtsjärve ja Peipsi pind taas tõusma. Ülesüvenenud orgudes algas jõe- ja järvesetete kuhjumine ning intensiivne soostumine (turba paksus jõgede alamjooksudel on kuni 10 m). Selline jõgede areng jätkub Lõuna-Eestis nüüdki.

Põhja-Eestis hakkasid jõed tekkima paar tuhat aastat hiljem kui Lõuna-Eestis ja nende arengus saab eristada kaht järku. Esimeses järgus tekkisid Tallinnast idas paiknevates klindilahtedes liustikujõedeltad. Teine arengujärk algas klindi tõusuga merest ja jätkub tänini. Selles järgus on olnud intensiivne uuristus ja sügavate (kuni 35 m) orgude teke. Ida-Eesti kõrgem klint kerkis varem kui Lääne-Eesti rannik, kuigi lääne pool oli maatõus kiirem. Ida pool kerkis maa Balti jääpaisjärve, lääneosas peamiselt Antsülusjärve taandumise ajal. Kõige varem hakkasid klinti uuristama Selja jõgi, Valgejõgi jt idapoolsed jõed. Läänepoolsed Pirita ja Jägala jõgi uuristusid Antsülusjärve, veelgi läänepoolsemad jõed Litoriina- ja Limneamere taandumisel. Seega toimus Põhja- ja Lääne-Eesti jõgede areng koos mere taandumisega, mistõttu nende pikkus pidevalt suurenes (vaata joonis). Eriti ilmekalt nähtub see tasase pinnamoega Kasari ja Pärnu jõgikonnas. Põhja-Eestis on klint koos jugadega jaganud jõed kaheks erinevalt arenevaks osaks. Eraldusjoone on tekitanud klindijärsaku ülemist osa moodustavad, uuristusele vastupidavad karbonaased kivimid. Meretaseme alanedes tekkinud terrassid on ainult klindist põhja pool olevais orgudes. Klindist lõunas paiknevale alale ei ole Läänemere veetaseme muutused mõju avaldanud ning sealseis orgudes on vaid terrassideta lamm (vaata joonis). Põhja-Eesti alal orud pidevalt sügavnesid, sest maa tõusis seal katkematult ja meri alanes. Mere ajutised pealetungid jõgede arengut ei pidurdanud, kuid maatõus avaldas suurt mõju. Balti jääpaisjärve rannajoone  samatõusujooned näitavad, et loodesse voolavate jõgede alamjooksu ala on sellest ajast tänapäevani (umbes 10 200 aasta jooksul) kerkinud 20–30 m rohkem kui ülemjooksu ala (vaata joonis). Edelasse ja läände suunduvate jõgede alam- ja ülemjooksu puhul on maatõusu erinevus väiksem. Loodesse suunduvate jõgede puhul kallutas maatõus maapinda kagusse, mis koos muude geoloogiliste teguritega põhjustas jõe keskjooksul madalate, liigniiskuse all kannatavate ja terrassideta lammorgude tekke (vaata joonis). Liivi lahte ja Väinamerre voolavate jõgede arengus on maatõusu mõju väiksem, küll aga on Pärnu jõgikonna arengut mõjutanud Pärnu–Kunda joonel asuv aktiivne tektoonilise rikke vöönd. Nimelt süvendavad Pärnu jõe parempoolsed lisajõed (Massu, Vändra jt) oma orge kerkiva maakooreploki loodeserval, kuna vasakpoolsete lisajõgede (Navesti jt) vool on takistatud, sest nad voolavad vastu maatõusu.

Maatõus Keila, Pirita, Jägala, Valgejõe ja Pärnu jõe ülemjooksul ning suudmes alates Balti jääpaisjärve (B III) pealetungist tänapäevani. A II (musta joonega) võrdluseks maatõus Jägala jõel Antsülusjärve (A I) pealetungist tänapäevani; ühtlasi näitab see maatõusu vähenemist aja jooksul

Terrasside ja lammi ajalised ja ruumilised suhted Põhja- ja Lõuna-Eesti orgudes ja nende sõltuvus maatõusust ja erosioonibaasi muutumisest

Pärnu, Pirita ja Jägala jõe pikenemine pärast mere taandumist (B III, A I ja L I tähistavad Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve ja Litoriinamere pealetungi etappe)

Kirjandus

  • E. Linkrus. Valgejõe alamjooksu oru geomorfoloogiast. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1962. Tallinn, 1963
  • T. Liblik. Jooni Piusa oru geomorfoloogiast. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1964/1965. Tallinn, 1966
  • T. Hang, A. Loopman. Jõed. – Eesti. Loodus. (Koostanud A. Raukas) Tallinn, 1995
  • A. Miidel. Eesti jõgede geoloogia ja areng. – Eesti jõed. (Koostanud A. Järvekülg)] Tartu, 2001

 

EE 11, 2002 (Avo Miidel); Eesti. Loodus, 1995; muudetud 2011