Eesti jõgede veerežiim
Emajõe aasta madalaima veetaseme pikaajaline muutumine (jäme joon – 7 aasta libisev keskmine)
| 20. sajandil toimunud veeolude muutumist iseloomustavad näitajad (a – perioodi keskmine, b – erinevus sajandi keskmisest) | ||||||||
| Ajavahemik | Sademed (mm/a) | Narva jõe | Võrtsjärve madalaim veetase (m) | |||||
| äravool (m3/s) | äravoolutegur (äravool /sademed) | |||||||
| a | b | a | b | a | b | a | b | |
| 1901–07 | 656 | 11 | 422 | 33 | 0,36 | 0,04 | 33,41 | 0,36 |
| 1908–22 | 611 | –56 | 382 | –7 | 0,35 | 0,03 | 33,03 | –0,02 |
| 1923–32 | 684 | 17 | 465 | 76 | 0,38 | 0,06 | 33,57 | 0,52 |
| 1933–52 | 661 | –6 | 340 | –49 | 0,28 | –0,04 | 32,86 | –0,19 |
| 1953–63 | 705 | 38 | 412 | 23 | 0,32 | 0 | 33,05 | 0 |
| 1964–77 | 625 | –42 | 262 | –127 | 0,24 | –0,08 | 32,58 | –0,47 |
| 1978–91 | 720 | 53 | 476 | 87 | 0,37 | 0,05 | 33,28 | 0,23 |
| 1992–2000 | 591 | –76 | 359 | –30 | 0,34 | 0,02 | 32,86 | –0,19 |
Jõgede veerežiimis saab eristada pikaajalisi ja aastaajalisi muutusi. Veetaseme pikaajaliste muutuste hindamiseks peab olema vaatlusandmeid vähemalt 60–70 aasta kohta. Selgelt avaldub Eesti veeoludes tsükliline muutlikkus (vaata joonis). Eristada saab lühema ja pikema kestusega tsükleid. Kõige selgemini on jälgitav umbes 30-aastane muutlikkus, millele järgnevad 6- ja 3,5-aastase kestusega tsüklid. 20. sajandil on kuivad perioodid olnud ajavahemikud 1933–47 ja 1963–76; kolmas veevaene periood algas 1992. aastal. Märjad ehk veerikkad perioodid on olnud 1900–10, 1948–62 ja 1977–91. Samataoline veetaseme pikaajaline kõikumine ilmneb ka järvedel, eriti Peipsil ja Võrtsjärvel.
Erinevate piirkondade jõgede veerežiimis ja äravoolu aastaajalises jaotuses ilmneb kohalike tegurite mõju, millest olulisimad on karst, soostumine ja maakasutus. Järved oma suure mahu tõttu ühtlustavad jõgede äravoolu ja veetaset. Neil jõgedel, kus äravoolu mõjutavad suured järved (Narva jõgi, Emajõgi) või on tegemist suure põhjaveelise toitumisega (Pandivere kõrgustikult algavad jõed), on veetaseme kõikumine väike.
Aastas kõigub jõgede veetase võrdlemisi korrapäraselt. Jõgede veerežiimi aastase tsükli võib jagada mitmeks iseloomulikuks osaks. Eesti jõgedel saab eristada nelja veerežiimi faasi ehk hüdroloogilist perioodi ning neile vastavat veetaset: 1) talvine madalvesi, 2) kevadine kõrgvesi, 3) suvine madalvesi, 4) sügisene kõrgvesi.
Kõige märgatavam on kevadine kõrgvesi, põuase suve lõpul ka madalvesi. Sügisene suurvesi oleneb suve lõpu ja sügise sademete rohkusest ning väikesest auramisest. Talvel on vett jõgedes taas vähe, kuid enamikul aastatel rohkem kui suvise madalvee ajal. Põhjaveelise toitumise ja pehmetel talvedel ka sulade tõttu ei jää jõed päris kuivaks. Küll võivad väga väikesed jõed jääda kuivaks põuastel suvekuudel.
Olulisim on määrata suurvee aega ja pikkust, sest ükskõik missuguse aastaaja suurvee ajal on jõgede veetase kõrgeim, voolukiirus suurim, jõesängi kulutus tugevaim ja lammorgudes lammi üleujutus. Mõnikord võib jõgi eriti kõrge veetaseme korral kahjustada rajatisi (tamme, paise, sildu, teid) ja hooneid. Kesk- ja Lääne-Eestis on jõeorud madalad ja suurvesi valgub laialdasele alale. Suuremad üleujutusalad on Halliste jõe alamjooksul (Riisa üleujutused), Emajõe ülemjooksul (alates Võrtsjärvest kuni Kärevere sillani), Kasari jõe alamjooksul ning Peipsi ja Võrtsjärve madalatel rannikualadel. Riisa üleujutusala pindala on kõrgeima veetaseme korral (1928) hinnatud 175 km2 suuruseks. Emajõe üleujutusala pindala ulatub ligi 100 km2-ni. Väiksemad üleujutused võivad tekkida ka kevadel jäämineku ajal jääummistuste tõttu.
EE 11, 2002 (A. Järvet)
