Tagasi ETBL-i avalehele

Geodeetiline ja kartograafiline uurimine Eestis

Mercatori koostatud Liivimaa kaart. Ilmunud 1634 Amsterdamis H. Hondiuse ja J. Janssoni „Atlase” flaamikeelses väljaandes

Seoses teaduse üldise arenguga ja Koperniku loodud heliotsentrilise maailmasüsteemi teooria levimisega 15.–16. sajandi Euroopas hakkas arenema ka teaduslik kartograafia. Maakaartide koostamisel võeti kasutusele matemaatilised kaardiprojektsioonid ja geograafilise asendi astronoomilise määramise andmed, trükikunsti leiutamine pani aluse kaartide trükitehnilisele paljundamisele. Euroopa kaartide koostamise aluseks sai Klaudios Ptolemaiose „Geograafia”. Danzigist pärit humanist Alexander Sculteti koostas 1529 esimese Liivimaa kaardi; Läänemere rannik oli sellel veel liigestamata, kuid Eesti ala kohta esines kümmekond kohanime. Sculteti kaarti kasutati korduvalt teiste kartograafiliste teoste, sh rootslase Olaus Magnuse Põhjamaade kaardi koostamisel.

1573 ilmus Antverpenis astronoomi ja matemaatiku Joann (Johannes) Portantiuse Liivimaa kaart, mis haaras kogu Eesti ala. Sellel oli esitatud ligi 50 kohanime ning näidatud Pärnu lahest läbi Võrtsjärve ja Peipsi järve Narvani ulatuv veetee Embec. 1595 ilmus Gerhard (Gerardus) Mercatori „Atlas”, milles oli ka Kölni maamõõtja ja kartograafi Maciej Strubyczi koostatud Liivimaa kaart. Kõigil 16. sajandil ilmunud, Ptolemaiose „Geograafial” põhinevatel Läänemere ümbruse kaartidel oli ranniku kaardipilt sisemaa omaga võrreldes tunduvalt detailsem ja täpsem.

Merekaubanduse areng ja Hansa Liidu kaupmeeste Läänemere-sõidud tekitasid vajaduse paremate merekaartide järele. Euroopas tuntud merekaartide väljaandja, hollandlase Lucas Waghenaeri esimeses mereatlases (1584) oli ka neli Baltimaade ranniku merekaarti.

Rootsi aeg (17. sajand)

Läänemere meresõidukaart. Amsterdam, 1669

Rootsi võimu kehtestamise järel (Põhja-Eestis 1561 ja Lõuna-Eestis 1625) alustati kohe ka allutatud maade kaardistamist. 1626 koostas Anders Bure (Andreas Bureus) Rootsi kuningriigi halduste kaardi, mis koosneb 6 lehest ja kus Eesti ala kohta on esitatud ligi 150 kohanime, ranniku kontuur ja üsna täpne hüdrograafiline võrk. Rootsi laevastiku ülem Johann Månsson (Hanson) koostas 1644 Eesti vete merekaardi. Tallinnast pärit admirali Werner von Rosenfeldti ja kapten Petter Gedda koostatud esimene Rootsi merekaartide atlas (1695) sisaldas ka Eesti ranniku kaarte.

Rootsi kuningavõimu poolt 1680 väljakuulutatud suure reduktsiooni tulemusena algas Liivi- ja Eestimaa kubermangus läänistatud mõisamaade kaardistamine. Rootsi maamõõtjad asusid (1684. aasta paiku) tegema maavalduste süstemaatilist piiristamis- ja kaardistamistööd.

Mõisa- ja talumaade ning linnade suuremõõtkavaliste (1:10 400, 1:8250, 1:5200) kaartide järel koostati ka esimesed kihelkonna-, maakonna- (kreisi-) ja kubermangukaardid ning postimaanteede kaardid. Kõik need olid käsikirjalised ja ainult rootsikeelsete kirjadega.

 

Rootsi-aegne mõisakaart. Fragment Jõelähtme mõisa kaardist

Tallinna–Tartu postimaantee kaart. Fragment Liivimaa teede atlasest (1695)

Vene aeg (18. ja 19. sajand)

Mellini Liivimaa atlas. Fragment Saare- ja Muhumaa provintsi kaardist,1798

W. Struwe triangulatsioonivõrk kraadimõõtmisel piki Tartu meridiaani

Üheverstane Vene topograafiline kaart, 1903. Orissaare ümbrus, fragment

Eesti ala liitmisel Venemaaga jätkati riigi- ja eramõisade, linnade ja kirikute maade mõõdistamist, nüüd juba keisririigile maamaksu kogumise huvides. Rootsi maamõõtjate koostatud Eesti- ja Liivimaa maavalduste ja haldusalade kaardid olid geomeetrilise täpsuse poolest tunduvalt ees Vene geograafilistest joonistest. Venemaal sai kartograafia arengu oluliseks tõukeks Peterburi Teaduste Akadeemia (TA) avamine. Keiser Peeter I määras kaardistamistööde juhiks senati sekretäri Ivan Kirilovi, kelle toimetamisel ilmusid Liivimaa kubermangu kaart (1732) ja esimene Venemaa atlas („Атлас Всероссийской империи”, 1734, teine väljaanne 1745), milles algmeridiaaniks oli valitud impeeriumi läänepoolseima linna Arensburgi (Kuressaare) meridiaan. 1770–72 ilmusid TA geograafiadepartemangu kartograafia-adjunktide Jacob Friedrich Schmidti ja John (Ivan) Truscotti koostatud Eesti- ja Liivimaa (Tallinna ja Riia) kubermangu ning Saaremaa halduskaardid. Neil kaartidel oli Eesti ala kohta antud umbes 2800 ladina ja vene keeles kirjutatud kohanime, milles oli rohkesti vigu. Kahjuks ei kasutatud nende kaartide koostamisel Rootsi ajast pärit maavalduste ja haldusalade suuremõõtkavalisi originaalkaarte. Alles 1785 pöördus geograafiadepartemang vastava nõudega Eesti- ja Liivimaa kubermanguvalitsuste poole. Schmidt koostas ka Soome lahe merekaardi, millest ilmus kaks väljaannet (1770, 1778).

Professionaalsete (kroonu)maamõõtjate tegevus Eesti- ja Liivimaa kubermangus sai alguse Senati ukaasi alusel (1774), millega Eestimaa kubermangu esimeseks maamõõtjaks määrati saksa päritolu Salomon Severin Dobermann. Tema juhtimisel tehti 1781–89 kubermangu- ja maakonnapiiride reguleerimise ning mõõdistamise tööd. Baltimaade kartograafia ajaloo märkimisväärseks sündmuseks oli krahv Ludwig August Mellini Liivimaa atlase ilmumine (1810).

Sõjatehnika areng, eriti suurtükiväe üha laialdasem kasutamine, põhjustas detailsema ja geomeetriliselt täpsema topograafilise kaardistamise kasutuselevõtmise. Esimene Euroopa riik, kes sai küllaltki täpse topograafilise kaardi (1783), oli Prantsusmaa. Seoses Napoleoni sõjakäigu kavandamisega koguti kartograafilisi andmeid ka Venemaa sõjakaartide koostamiseks; Nürnbergis ilmusid Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ning Pariisis Venemaa 10-verstased kaardid. Koos sõjatopograafiaga algas ka kartograafiliste andmete ja kaartide salastamine.

19. sajandi kartograafia ja sõjatopograafia arengus oli murranguline astronoomilis-geodeetilise mõõdistamisviisi (triangulatsiooni) kasutuselevõtmine. Eesti- ja Liivimaa esimesed triangulatsioonivõrgud rajasid 1811–38 sõjatopograaf kindral Carl Friedrich Tenner, Tartu astronoom ja geodeet Wilhelm Struve ning sõjatopograaf kindralleitnant Theodor (Fjodor) Schubert. Olulisim oli Tartu meridiaanikaare (Struve meridiaanikaar) mõõtmine. Tööde taset kahandas see, et võrgud tuginesid erinevatele lähtepunktidele ja puudus ühtne pikkuse normaalmõõt (etalon).

Venemaal hoogustus sõjatopograafia areng pärast 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda, mil riigi militaarametkond tunnetas teravalt täpsete topograafiliste kaartide vajalikkust. Kindralstaabi juurde moodustati 1822 Sõjaväe Topograafide Korpus. Selle ülema kindral Schuberti juhtimisel koostati 10-verstane (1:420 000) Venemaa Euroopa-osa kaart (ilmus 1839), mille Eesti ala hõlmav osa põhines (siiski osaliselt) esimeste triangulatsioonitöödega rajatud geodeetilisel alusvõrgul. Liivimaa triangulatsioonivõrgu andmete alusel koostas Carl Gottlieb Rücker Liivimaa spetsiaalkaardi (6 lehel, mõõtkavas 1:184 275, 1839), mis sisaldas ligi 4600 kohanime. Sõjaväetopograafide uue mõõdistamistöö tulemusena koostati 1855–59 ka Eestimaa kohta üksikasjaline 3-verstane (1:126 000) kaart, mida võib pidada esimeseks algupäraseks Eesti ala topograafiliseks kaardiks, kuigi sellel polnud veel näidatud samakõrgusjooni.

19. sajandi II poolel alustas topograafide korpus triangulatsioonivõrkude korrastamist: erinevate lähtepunktidega võrkude ühendamist, ühtsele (Besseli) ellipsoidile üleminemist ja täiendvõrkude rajamist. Kujunes kaks erineva lähtepunktiga triangulatsioonivõrku: Põhja-Eestis Pulkovo observatooriumi (1894. aasta triangulatsioon) ja Lõuna-Eestis Tartu tähetorni (1911. aasta triangulatsioon) astronoomilistele koordinaatidele toetuv võrk. Rekonstrueeritud võrkude alusel toimus uus mõõdistamine (1893–1913), et koostada üksikasjalikumat, juba pinnamoe kujutisega üheverstast (1:42 000) topograafilist kaarti. Eesti ala kohta valmis umbes 400 salastatud kaardilehte. See algupärane topograafiline kaart oli olulise tähtsusega (kuigi kaardikirjad olid kirillitsas ja Eesti kohanimed esitatud saksapäraste moonutustega) Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas ning sai Eesti Vabariigis mitmete maakaartide koostamisel lähtekaardiks.

Rahvusliku liikumisega seoses moodustati rohkesti maakoole (1850. aasta paiku) ja see tekitas koolikaartide vajaduse. 1859 ilmus Pärnus esimene eestikeelne „Maa kaardi-ramat”. 1873 andis Carl Robert Jakobson välja tolle aja kohta väga hea kooliatlase. Maamõõtja Jakob Tülk avaldas 1879 esimese eestikeelse maamõõduõpiku. 3-verstase topokaardi ja maarahva hulgast kogutud kohanimede alusel koostas ajakirjanik Ado Grenzstein esimese eestikeelse maakaardi (1:190 000; koostatud 4 lehest ilmus ainult üks (1883). Esimene eestikeelne gloobus (Hurda-Meyeri-Schulzi „Maailma-kera”) jõudis Liivimaa koolidesse 1880.

Ludwig August Mellini mälestuskivi tema sünnikohas Harjumaal Tuhala mõisa pargis

Struve meridiaanikaare 4,5 km pikkuse Simuna–Võivere baasjoone SO (Katko) otspunkti tähistav graniitsammas Simuna lähedal

  

Eesti Vabariigi aeg 20. sajandi esimesel poolel

Eesti topograafiline põhikaart 1:25 000. Võru ümbrus, fragment (1934)

Eesti omariiklusaegse geodeesia ja kartograafia algus langes Vabadussõja aega: 1919 moodustati Kindralstaabi koosseisus topograafiaosakond ja Merejõudude Juhataja Staabis hüdrograafiaosakond. Reorganiseerimise tulemusena sai nendest Eesti Kaitsevägede Staabi Topo-hüdrograafia osakond. Peale sõja lõppu koguti säilinud üheverstased jm topokaardid kokku. Petseri- ja Võrumaal, kus Vene-aegne verstane kaart osaliselt puudus, alustati topograafilist mõõdistamist. Ka hüdrograafiaosakond kogus ja paljundas Vabadussõja ajal venelastest järelejäänud hüdrograafilisi mõõtandmeid ja merekaarte. Alustati sadamate ja laevateede mõõdistamist. Osakonna esmaülesanne oli ühtse triangulatsioonivõrgu arendamine, topo- ja hüdrograafiline mõõdistamine, maa- ja merekaartide koostamine ning kirjastamine, maamagnetismi mõõtmine jt iseseisva riigi kaitseväe topograafiateenistuses vajalikud tööd.

Triangulatsiooni arendamine algas rahvusvahelisest võrgust. Läänemere piirkonna geoidi määramise programmi (Balti Geodeesiakomisjoni konventsiooni) raames rajati 1925–35 piki rannikut Liivi lahest Tallinnani I järgu (klassi) triangulatsioonivõrk ning ühendati see Soome ja Läti võrkudega. 1930 hakati rajama topo- ja katastrimõõdistamiseks vajalikku ühtset geodeetilist alust (koos Põllutööministeeriumi katastri- ja maakorraldusosakonna katastriametiga). Määrustiku kohaselt koosnes üleriigiline geodeetiline alus triangulatsioonivõrgust (I, II, III ja IV järk), polügonomeetriavõrgust ja kõrgusvõrgust. Topo-hüdrograafia osakonnas arvutati (kolonel Fritz Oja, 1928) Besseli 1841. aasta ellipsoidile tuginev Gaussi-Lamberti konformne kooniline kartograafiline projektsioon, esialgu topograafia ja suurtükiväe vajadusteks. Sellel põhinev riigi koordinaatsüsteem kehtestati 1937, kui algas maareformilejärgnev katastriüksuste ümberkruntimine. Geodeetilise alusvõrgu tööde olulisimad tegijad olid topohüdrograafia osakonnast kolonelleitnant Ottomar Douglas ja kapten Viktor Rosenberg, katastriametist geodeesiainsener Albert Vuuk ning Tallinna Tehnikaülikooli professor Robert-Johannes Livländer.

1923 algasid välitööd uue, 1:25 000 mõõtkavalise topograafilise põhikaardi koostamiseks. 1936. aastaks oli nn strateegiliste alade kohta ilmunud 79 kaardilehte. 1:50 000 mõõtkavalise taktikalise topokaardi koostamiseks rekognostseeriti Vene üheverstast kaarti, kasutades selleks kohati uudset aerofotodel põhinevat fotogramm-meetrilist mõõdistamisviisi. 1940. aasta suveks oli 133-st kavandatud kaardilehest ilmunud 75. Ajakohaste merekaartide koostamiseks mõõdeti Peipsi ja mere sügavust ning mõõdistati sadamaid ja laevasõiduteid. Kaitseväe topograafilised ja merejõudude navigatsioonikaardid olid salastatud. Koostati ja kirjastati üld- ja erikaarte, nt topograafiline ülevaate- ja operatiivkaart 1:200 000, Eesti üldkaart 1:300 000, teede kaart 1:400 000 ja lennukaart 1:500 000, ning Eesti vete ja piirnevate veealade merekaarte. Merejõud ja kaubalaevastik varustati täielikult kodumaiste merekaartidega, mis leidsid laialdast kasutamist ka tsiviilasutustes.

Peale maareformi sai katastriameti põhiülesandeks katastrimõõdistamine: maareformiga moodustatud maavalduste ümberkruntimine ja ühtsel koordinaatsüsteemil põhinev piiride mõõdistamine, maaplaanide koostamine ning riikliku kinnisvararegistri asutamine. Katastrimõõdistamise andmete alusel koostati umbes 2000 lehest koosnev „Skeemiline katastri kaart mõõtkavas 1:10 000” (1931–44, umbes 700 lehte jäigi välja andmata). See kaart oli väga tähtis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi (kolmanda) maareformi aegsel maaomandi taastamisel. Olulised kartograafilised teosed olid ka Eesti Geodeetide Ühingu eestvõtmisel väljaantud „Eesti kaart vallapiiridega mõõtkavas 1:200 000” (1939, 1942) ja August Tammekannu koolidele mõeldud seinakaart „Eesti” (1:200 000, 1934).

1940. aastaks oli Eesti geodeesia ja kartograafia alal saavutanud arenenud Euroopa riikidega võrdse taseme. Valdava osa Eesti Vabariigi Kaitsevägede Staabi valduses olevatest topograafilistest kaartidest ja kogu triangulatsioonivõrkude andmestiku võttis 1940 üle Punaarmee vastav ametkond.

Nõukogude ajajärk

Nõukogude võimu ajal korraldasid Eestis geodeetilisi töid, topograafilist kaardistamist ja kaartide kirjastamist NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsus (GKP) ning Relvajõudude Kindralstaap, tehes seda Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) järelevalve all. Merenavigatsioonikaarte koostas ja kirjastas NSV Liidu Kaitseministeeriumi Okeanoloogia ja Mereväe Peavalitsus. Geodeetilise põhivõrgu (triangulatsiooni, polügonomeetria, kõrgusvõrgu ja gravimeetria) arendamise ja kataloogide koostamisega tegelesid sõjaväe topoteenistuse üksused ja liidulise alluvusega, peamiselt Leningradis paiknenud geodeesia-kartograafiaettevõtted, erialaseid kaarte koostas ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut. Kõik geodeetilised andmed ja topograafilised kaardid olid salajased. Riias asus GKP Balti Territoriaalne Geodeetilise Järelevalve Inspektsioon, kes korraldas ka Eestis tehtavate topo-geodeetiliste tööde järelevalvet ja geodeetiliste ning topograafiliste andmete arhiivistamist. Inspektsiooni tegevuse aluseks olid GKP ja RJK kehtestatud topograafilis-geodeetiliste materjalide salastamise jt režiimialased instruktsioonid.

Poliitilisest ja majanduslikust seisukohast lähtudes võiks Nõukogudeaegse, kogu Eestit haarava põhimõõtkavalise (1:10 000) kaardistamistöö jaotada kolmeks.

1) 1947–56 tehti esmakordne Eesti territooriumi aerofototopograafiline mõõdistamine, selle korraldasid NSV Liidu keskorganid sotsialistliku maareformi läbiviimiseks. Koos aeropildistamiseks suletud alade mensulimõõdistamisega kaardistati 95% kaardistatavast alast; kaardistamata jäid sõjaväe kasutuses olevad või nendega vahetult piirnevad alad.

2) 1954–89 toimus Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi tellituna maafondi põhikaardistamine (põhiliselt aerofototopograafilisel viisil), see tehti riikliku maade arvestuse ja maakorralduse otstarbel. Kaardistati kogu riigi maafond, seejuures linnade ja alevite maa mõõtkavas 1:5000.

3) 1970–89 toimus NSV Liidu Kaitseministeeriumi korraldatud topograafiline mõõdistamine (98%-l kaardistatavast alast). Uue, algupärase topograafilise kaardi alusel uuendati ülejäänud mõõtkavade rea kaardid: 1:25 000, 1:50 000, 1:100 000, 1:200 000, 1:500 000 ja 1:1 000 000.

1963. aastani toimus geodeetiliste võrkude rajamine ja kaardistamine NSV Liidus kehtivas, nn 1942. aasta koordinaatide süsteemis (Krassovski referentsellipsoid ja Gaussi põiksilindriline projektsioon, mida teaduskirjanduses on nimetatakse ka Gaussi-Krügeri ristkoordinaatide süsteemiks). 1960. aastate külma sõja ajal (seoses rakettrelva täiustamisega) keelustati tsiviilasutustel 1942. aasta koordinaatide süsteemi kasutamine ja kehtestati uus, nn 1963. aasta koordinaatide süsteem, mille lähteparameetrid olid täiesti salajased.

Nõukogude ajajärgu kaardistamistulemusi said kasutada vaid vähesed ametkonnad ja ettevõtted. Elanikkonna tarbeks kirjastasid GKP kartograafiaettevõtted suurte moonutuste ja üldistustega kooli- ning turismikaarte. Heal tasemel oli 1977–80 vene ja eesti keeles koostatud „Eesti NSV atlas”.

Selle ajajärgu kaardistamistulemused olid olulised taasiseseisvunud Eesti majanduse taastamisel, eriti maareformiga seotud maamõõdutööde tegemisel ning uute kaardiseeriate (põhikaart, baaskaart jt) ettevalmistamisel.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aeg

1990 moodustatud Riigi Maa-amet, kelle ülesandeks sai läbi viia maareform ja korraldada riiklikke geodeetilisi ja kartograafilisi töid, alustas riigi geodeesia- ja kartograafiateenistuse taastamisega. 1991 moodustatud Eesti, Läti ja Leedu geodeesiakomisjoni eestvõtmisel lõpetati Riias GKP Inspektsiooni töö; selle fondides olevad materjalid jagati kuuluvuse järgi laiali. Maa-ametil õnnestus GKP tootmisettevõtetest kätte saada valdav osa Eestile vajalikke kaardioriginaale. Geodeesiakomisjoni algatusel taotleti Nõukogudeaegsete geodeetiliste andmete ja kaartide salastatuse lõpetamist. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 10. II 1992. aasta otsuse põhjal lõpetati Eesti territooriumi kaartide ning geodeetiliste ja gravimeetriliste andmete salastamine (v.a riigikaitsega seonduvad), määrati kindlaks nende omandivormid ja tööde rahastamise kord (riik, omavalitsused, eraettevõtlus). Valitsuse 14. IV 1994. aasta määrus number 138 kinnitas geodeetiliste ja kartograafiliste tööde korraldamise ja juhtimise (ametkondliku) süsteemi. Riigi geodeetiliste tööde ja riigikaartide valmistamise korraldamine sai Keskkonnaministeeriumi haldusalas oleva Maa-ameti ülesandeks, kuid riiklike teemakaartide valmistamise korraldamine jäi vastava ala eest vastutava riigiameti või ministeeriumi (näiteks Kaitsejõudude Peastaabi, Veeteede Ameti, Lennuameti, Haridusministeeriumi, Statistikaameti) hooleks. Erialakaarte koostasid ka Eesti Geoloogia Valitsus ja selle järglane Eesti Geoloogiakeskus. Riigi kartograafiapoliitika elluviimiseks ja ametkondade tellimuste täitmiseks moodustati 1993 riigiettevõte Eesti Kaardikeskus. Maa-ametile ja Eesti Kaardikeskusele osutasid tõhusat majanduslikku ja tehnilist abi Rootsi jt välisriigid. Liberaalse turumajanduspoliitika tulemusena asutati erakapitalil põhinevaid kartograafiaettevõtteid (as-d Regio, E. O. Map, Elisor jmt).

Esimeseks sammuks Nõukogude ajal rajatud geodeetiliste võrkude rekonstrueerimisel ja riigi (ühtse) koordinaatide süsteemi loomisel sai 43 punktist koosneva plaanilise geodeetilise põhivõrgu rajamine; Eestis võeti kasutusele GPS-i (global positioning system) mõõtmistehnoloogia. Järgnes Põhjamaade ja Balti riikide koostööprojekt, mille eesmärk oli rajada Baltimaade ühine põhivõrk ja ühendada see Euroopa võrguga. Loodi uuel geodeetilisel võrgul, Euroopa referentsellipsoidil GRS-80 ja Lamberti kartograafilisel projektsioonil põhinev koordinaatsüsteem Lambert-EST 92. Riigi geodeetilise põhivõrgu rekonstrueerimine jätkus 1994–97 uue, 212 punktist koosneva Euroopa referentssüsteemi (EUREF 97.56) integreeritud I ja II klassi võrkude (nn GPS-i võrgu) rajamisega. GPS-i võrgu punktidele toetudes jätkub katastri- ja topomõõdistamiseks jms töödeks vajalike tihendus- ning mõõdistamisvõrkude rajamine.

1991 jätkati Eesti põhikaardi koostamist uue kaardistamistööde programmi kohaselt. Eesmärgiks seati teha lähema 10–15 aasta jooksul riigi haldus- ja lähialade tehniline (alus-) kaart mõõtkavas 1:10 000 ja topograafiline (trüki-) kaart 1:20 000. Pinnamoe kujutamiseks kasutati Nõukogude ajast pärit 1:10 000 mõõtkavalise topograafilise kaardi kõrgusandmeid. 1995–96 lülitusid programmi (tagastamata välisabina) aeropildistamise teenuse osutajana Rootsi Maamõõduvalitsus ja digitaaltehnoloogia tarnijana Šveitsi riik. Teine oluline programm oli 1993–96 koostöös Rootsi riigiettevõtetega satelliitseire andmete põhjal koostatud Eesti esimene arvutikaart (digitaalkartograafiline andmebaas) ehk 1:50 000 mõõtkavaline (loodusvarade) baaskaart. Nende kahe välisabiprojekti tulemusena sai Eesti endale kaarditootmise digitaaltehnoloogia ja spetsialistide kaasaegse koolituse.

Tänapäeval toimub traditsiooniliselt iga aasta alguses Maa-ametis Eesti põhikaardi uuendamine. Uuenduste aluseks on Eesti topograafia andmekogusse (ETAK) aasta jooksul kantud uued ja/või täpsustatud andmed, mis on tekkinud näiteks aeropildistamiste ja laserskaneerimise käigus, kuid ka aadressiandmete ja kohanimede ning teiste ruumiandmete korrastamisel jne.

Põhi- ja baaskaardi andmebaaside alusel on valmistatud enamik riigi teemakaartidest (näiteks kaitseväe-, katastri- ja lennukaardid) ja mitmed eraettevõtluse kaardid (näiteks turismi-, spordi- ja teekaardid) ning saab moodustada riigi infrastruktuuri register- ja infosüsteeme (riigi kohanimeregister, riigimaanteede infosüsteem, maakatastriregister). Maareformi ja katastrimõõdistamise graafilisteks lähtematerjalideks said põhikaardi ortofotod ja aluskaart.

Eesti kaitsejõududele vajalike topokaartide ettevalmistus- ja katsetöid alustati 1993 (NATO partnerlusprogrammi raames, Balti riikides korraga), kaardistamine mõõtkavas 1:50 000 toimus 1997–2005.

Veeteede Amet on aastast 1993 välja andnud Eesti merekaarte, aastast 1997 on seda tehtud digitaalse tehnoloogiaga. Välja on antud rahvusvahelisele standardile vastavad navigatsiooniks vajalikud kaardid Eesti mereala ja sisevete kohta (sh Emajõe atlas).

Lennuameti tellimusel on koostatud rahvusvahelisele standardile vastav Eesti õhuala navigatsioonikaart (Aeronautical Chart, ESTONIA 1:500 000).

Omavalitsuskaartide valmistamist (riigi toetusel) alustati 1995 tiheasustusega alade ortofotokaardistamisega mõõtkavas 1:2000, ka seda projekti toetas aeropildistamise teenuse osutamisega Rootsi. Valdava osa Eesti asulate kohta on koostatud ortofotod mõõtkavas 1:2000.

Iseseisvuse esimesel viiel aastal loodi riigi geodeesia- ja kartograafiateenistus, käivitati olulisimad tööd ning arenes eraettevõtlusel põhinev kaarditootmine. Järgmistel aastatel oli aga pearõhk kaarditootmise infotehnoloogilisel moderniseerimisel. Valdavaks sai kaugseire andmetel põhinev digitaalkartograafiline kaardistamisviis ja GPS-i tehnoloogia kasutamine. Kaarditurg täitus kodumaist päritolu laiatarbekaartidega.

Kirjandus

  • H. Peets. Liivimaa kaart 1573. Tallinn, 1943
  • G. Želnin. Развитие основных астрономо-географических работ на территории Эстонской ССР в период 1811–1940 гг. – Eesti NSV TA Toimetised 1953, II
  • E. Varep. C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist 1839. Tallinn, 1957
  • E. Varep. Jooni Eesti kartograafia ajaloost. Tallinn, 1960
  • Eesti NSV atlas. Toimetaja L. Vassiljev. Moskva, 1979
  • J. Jagomägi, H. Mardiste. Map and mapping in Estonia. – GeoJournal, 1994
  • T. Oja. Eestimaa kubermangu ja maakondade piiride mõõdistamine ning kubermangu, maakondade ja linnade piirikaartide koostamine 18. sajandi lõpul. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, XI. Tallinn, 1995
  • H. Potter. Kaardistamistööd Eesti NSV-s. – Geodeet, 1995, 7 ja 8
  • I. Treikelder. Tsaari Venemaa koordinaatsüsteemid. – Geodeet, 1996, 11
  • H. Potter. Kaitsevägede Staabi Topo-hüdrograafia osakond. – Sõdur, 2000, 3 (26)
  • H. Potter, I. Treikelder. Ülevaade geodeesia ja kartograafia alasest tegevusest Eesti alal XVIII ja XIX sajandil. – Geodeet, 2001, 23
  • Liivimaa kaardid. 16.–18. sajand. – Eesti Rahvusraamatukogu ja AS Regio kalender 2002. Tallinn, 2001
  • U. Mets. F. G. W. Struve meridiaanikaar. – Geodeet 2002, 25
  • T. Raid. Tabulae Livoniae. Liivimaa vanadel kaartidel. Tallinn, 2002
  •  H. Potter. Põhikaardistamise ajaloost. – Geodeet 2004, 28
  • H. Mardiste, J. Jagomägi. Kartograafia areng Eestis viimase 60 aasta jooksul. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 2004, 89
  • H. Potter, I. Treikelder. Geodeesia ja kartograafia läbi aegade. Tallinn, 2011

EE 11, 2002 (H. Potter); muudetud 2012