kartograafia (kr chartēs – 'paberileht' ja graphein – 'kirjutama'), teaduse, kunsti, tehnoloogia ja tootmise valdkond, mis hõlmab kaartide ja teiste kartograafiliste teoste koostamist, kasutamist, tootmist ja uurimist. Mõiste ’kartograafia’ võeti algselt kasutusele 19. sajandi keskpaiku vanade kaartide uurimise, s.o kartograafia ajaloo tähenduses.

Eristatakse järgmisi kartograafia harusid:

• teoreetiline kartograafia – käsitleb kaartide kui geograafilise ruumi mudelite elemente, omadusi ja liigitamist,
• matemaatiline kartograafia – käsitleb kartograafiliste projektsioonide teooriat, omadusi, liigitamist ja hindamise meetodeid, projektsioonide loomist ja valikut, moonutuste analüüsi, koordinaatsüsteemide loomist,
• kaardistamine – kartograafilisteks töödeks vajalike andmete kogumine väli- või sisetöödel ja nende süstematiseerimine,
• kaartide koostamine, redigeerimine ja vormistamine – käsitleb originaalkaartide valmistamise meetodeid,
• kartomeetria – kaardil kujutatud objektide tõeliste mõõtmete (pikkus, pindala jm) määramine,
• kartograafia ajalugu – käsitleb vanade kaartide ning kartograafiliste ideede, ettekujutuste ja tehnoloogiate arengu uurimist.

Tänapäeva kartograafia on väga tugevas vastastikuses seoses geoinformaatikaga. Kartograafia kasutab geodeesia, topograafia, astronoomia, matemaatika, semiootika, toponüümika ja teiste teaduste abi ja meetodeid. Kartograafilised meetodid on omakorda paljude eriteaduste uurimis- ja süstematiseerimisvahendeid.

Kartograafia kujunemine

Vanimad meie ajani säilinud kartograafilised kujutised pärinevad muistseilt egiptlastelt ja babüloonlastelt; viimased koostasid esimese teada oleva maailmakaardi (joonistatud kiilkirjatahvlile). Teadusliku kartograafia alged rajasid kreeklased (Eratosthenes, Hipparchos, Klaudios Ptolemaios). Roomlased koostasid ja kasutasid teedekaarte. Varasel keskajal oli kartograafia langus. Lääne-Euroopas ja Bütsantsis koostati nn mungakaarte, millel maailma keskpunkt oli Jeruusalemm. Neil kaartidel oli ida üleval, kaardid illustreeriti piibliaineliste joonistustega. Araablaste kartograafia (al-Idrisi) tase oli tollal Lääne-Euroopa omast kõrgem. Pärast kompassi kasutuselevõttu hakati Vahemeremaadel 13. sajandi lõpus koostama erilisi joonkimpudega merekaarte, nn portolaane ehk kompasskaarte. Kartograafia muutus uuesti teaduslikuks renessansiajastul, kui Ptolemaiose tööd said Lääne-Euroopas pärast trükikunsti leiutamist laialdaselt tuntuks. Meresõidu edenemine ning suured maadeavastused kiirendasid kartograafia arengut. Maailmakuulsaks said flaami kartograafide Gerardus Mercatori, Abraham Orteliuse ning hollandi kartograafide Joannes Janssoniuse (1596–1666), Willem Janszoon Blaeu (1571–1638) jt tööd. Head võimalused Maa kuju ja suuruse määramiseks ning suurte alade kaardistamiseks lõi uus mõõtmismeetod triangulatsioon, mille võttis kasutusele Hollandi astronoom Willebrord Snellius 1615. 17. sajandi II poolel ja 18. sajandil olid kartograafias esirinnas prantslased (Nicolas Sanson (1600–1667), Alexis Hubert Jaillot (1632–1712), Guillaume Delisle (1675–1726),  Jacques ja Giovanni Domenico Cassini jt). 18. sajandil omandasid sõjatehnika, eriti suurtükiasjanduse arenedes üha suurema tähtsuse topograafilised kaardid. 1750–1815 toimus kogu Prantsusmaa topograafiline kaardistamine (184 lehte mõõtkavas 1:86 400); Prantsusmaa eeskuju järgisid paljud teised Euroopa riigid. Pärast Esimest maailmasõda hakati kaardistamisel kasutama aerofotomõõdistamist, nüüdisajal rakendatakse kartograafias ka teisi kaugseiremeetodeid (satelliidipildid jm). Kartograafia arengut soodustasid uute instrumentide ja meetodite kasutuselevõtt. 20. sajandi lõpukümnendeil asendus tava- ehk paberkartograafia digitaalkartograafiaga.

Vene kartograafia sai alguse 16. sajandil ja hoogustus Peeter I ajal (Semjon Remezov, Ivan Kirilov). Täpseid topograafilisi töid alustati 19. sajandi alguses riigi läänepoolseil piirialadel, sealhulgas Eesti alal (Karl Friedrich Tenner, Wilhelm Struve, Theodor Schubert).

Kartograafia Eestis

Esimese tänini säilinud Liivimaa kaardi koostas Johannes Portantius ja see mis ilmus 1573 Abraham Orteliuse atlases „Theatrum orbis terrarum”. Ulatuslik Eesti ala kaardistamine toimus Rootsi ajal. 1770. aastail ilmusid Peterburi Teaduste Akadeemia koostatud Eesti- ja Liivimaa kubermangu ning Saaremaa ja Soome lahe kaart. Täpsete geodeetiliste tööde eelse aja suursaavutuseks oli Ludwig August von Mellini „Liivimaa atlas” (1798–1810). 19. sajandi alguse triangulatsioonivõrgu  andmete alusel koostas Carl Gottlieb Rücker Liivimaa erikaardi (6 lehel, mõõtkavas umbes 1:184 000, 1839), millel oli umbes 4600 Eesti kohanime. Wilhelm Struve juhendamisel teostati 1816–55 Tartut läbiva meridiaankaare mõõtmine. 1894–1913 kaardistasid Vene sõjatopograafid kogu Eesti territooriumi (v. a Setumaa) mõõtkavas 1:42 000 (nn verstane kaart). Esimene eestikeelne atlas „Maa kaardi-ramat” ilmus 1859. 1920.–30. aastail koostati ja trükiti Eesti topograafilisi kaarte mõõtkavas 1:25 000 ja 1:50 000 (enne 1940. aastat ei jõutud aga seda tööd lõpuni viia), ilmus rohkesti teede- ja koolikaarte. Sõjajärgsel ajal korraldasid kaardistamist NSV Liidu keskasutused, kaardid olid venekeelsed ja kõik täpsemad (ka varasemad) kaardid olid kuulutatud salajasteks. 1990. aastast juhib Eestis riiklikke kaardistamistöid Riigi Maa-amet. Peamised kartograafiaettevõtted on aktsiaseltsid Eesti Kaardikeskus, Regio ja E. O. Map. Pärast Eesti taasiseseisvumist on hulgaliselt välja antud kooli- ja teedekaarte, samuti mitmesuguseid teema ja üldkaarte. Kõige suurema trükiarvuga eestikeelseks üldatlaseks on „Maailma atlas” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, ⁵2005). Atlas on kavandatud kooliatlasena ja koos lisatrükkidega on seda välja antud 55 000 eksemplari. 2010 ilmus „Uus maailma atlas” (E. O. Map). Kõige mahukama eestikeelne kartograafiline väljaanne on „Suur maailma atlas” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005; trükiarv 30 000).

Loe lähemalt artiklist Geodeetiline ja kartograafiline uurimine Eestis.

Kirjandus

• E. Varep. Jooni Eesti kartograafia ajaloost. Tallinn, 1960
• К. А. Салшцев. Картография. Мoskva, 1982
• The History of Cartography. Edited by J.B. Harley and David Woodward. Volumes 1.–6. University of Wisconsin, 1987–2015 (1.–3. kd PDF formaadis)
• V. Kala. Kartograafia alused. Tallinna Tehnikaülikool, teedeinstituut, 2001
• L. Bagrow. History of cartography. Revised and enlarged by R.A. Skelton. New Brunswick, NJ ; London, 2010
• H. Potter, I. Treikelder. Geodeesia ja kartograafia läbi aegade. Tallinn, 2011
• R. Suurna, E. Sisas. Kartograafia alused. Tallinn, 2012 (võrguteavik)
• Eesti kartograafia ajaloo kirjanduse bibliograafia. Koostaja H. Mardiste. Tartu: Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia õppetool, 2014 (võrguteavik)

Välislink

• Eesti kartograafia Maa-ameti kodulehel

EE 4, 1989; muudetud 2014 (H. Mardiste)